/nginx/o/2008/04/12/32740t1h7bf7.jpg)
Debelakk loeb iga päev Kuku raadios ette portsu libapäevauudiseid, mis ta on ise välja mõelnud ja seda enam-vähem juba 1994. aastast peale. Ta kodanikunimi on Gaute Kivistik ja ta on 39 aastat vana.
Rohke Debelaki uues raamatus «Õigus ja Tõde» laiutavad libauudised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uhiuues raamatus pealkirjaga «Õigus ja Tõde» on sees 15 aasta jooksul eriti hästi õnnestunud naljanumbrid. Autor tunnistab, et materjali kokku pannes tuli tal nii mõnigi kord kõva imestus peale, kui mõni kümne aasta tagune tekst oli parasjagu olevikus toimuvaga nii sarnane, et vaheta ainult ministrite nimed ära ja kõik muu klapib.
«Et kas siis aja jooksul üldse toimub areng?» on Kivistik vahel nõutu. Teinekord jälle on mõni tema uudis osutunud lausa tulevikku ennustavaks, kui libauudises kirjeldatud sündmused mõne aja pärast päris täpselt täide lähevad.
Ja mõni raamatus trükitud uudis on olnud eetris (nii aastaste vahedega) oma 15 korda tillukeste muudatustega, sest nad lihtsalt püsivad autori sõnul värsked.
Kuid see pole veel kõik. Kivistik mainib, et aja jooksul on tervelt 95% tehtud uudistest kaduma läinud, ehk siis raamatusse valis ta parimad palad 5% seast.
Uudiste ajas kaotsimineku põhjused on olnud erinevad: küll on mehe töökohas raadiojaamas arvuteid ja tarkvara vahetatud, mistõttu vanad failid õhku haihtusid; küll on põhjus olnud selles, et algusaegadel kribis Kivistik uudiseid kaustikust väljarebitud ruuduliste vihikulehtede peale ja kes neid olekski jõudnud alles hoida.
Kivistik mainib, et ise ta poleks viitsinud uudiseid raamatuks vormida, kuid inimesed kirjastusest Kirjastuskeskus käisid talle mitme aasta jooksul muudkui peale. Ja kui mullu täitus «Libauudistel» raadioeetris 15 aastat, oli hea põhjus tehtud töö seast valik teha ja raamatusse panna.
Muuseas, raamat on kõvade kaantega, millest selline valik? «Kui mult küsiti, kas pehmed või kõvad kaaned, ei osanudki vastata. Kas neid uudiseid oleks hea lugeda peldikus või sirge seljaga laua taga istudes? Nii jäid kuidagi kõvad kaaned,» jääb autor üsna tagasihoidlikuks raamatu välimuse suhtes.