Esme Kassak: «Unistuste agentuur» ironiseerib seltskonna(m)elu üle

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uue kodumaise telesarja peategelased Maarja Mitt (vasakult), Anneli Rahkema ja Harriet Toompere Unistuste Agentuuri kontori ees.
Uue kodumaise telesarja peategelased Maarja Mitt (vasakult), Anneli Rahkema ja Harriet Toompere Unistuste Agentuuri kontori ees. Foto: Mihkel Maripuu

«Unistuste agentuur» TV 3s teisipäeviti kell 20.30



Selle hooaja kodumaiste seriaalide rägastik on üsna kirju – et kõikidel silma peal hoida ja teleeluga kursis olla, tuleks osa reaalsest elust hüljata. Oktoobri alguses startinud «Unistuste agentuur» paelub värvikireva tegevuspaiga ja vähemalt sama värvika karakterite valikuga.

Mis stuudiokujundusse puutub, siis tegelikult on hoopis stuudio kontorisse toodud. Üsna tõetruu, loomingulise lähenemisega lahendatud kontoriga üritusturunduse agentuur.

Põnevaim on ilmselt Andrus Vaariku kehastatud bossi teisel korrusel asuv töötuba, mis näeb välja kui minigolfiväljak – kingades sinna ei lubata. Lihtsaim viis juhi vastu aukartust tekitada on töötajale ruumi sisenemine ebamugavaks teha. Lisaks sellele, et bossi jutule peab tulema, kingad näpus, on vaja uksest ekstra sisse pugeda.

Harriet Toompere kehastatud peategelase Anne Kõrvitsa rollil lasuvad mitmedki vastandused. Olles tulnud Tartust pealinna tööle, puutub ta üksikemana ja agentuuri projektijuhina kokku täiesti uue ja senitundmatu seltskonna inimeste ja nende kõikvõimalike ja -võimatute soovidega. Nende lahendamisel on vähemalt alguses suuresti abiks rikkumatus linnaelust, siirus ja lihtsameelsus, aga kindlasti ka kohusetundlikkus.

Esimesi osasid jälgides on jäänud mulje, et iga paari tüki järel on lahendamisel uue ürituse korraldamine, uhkete ja rikaste soovide täitmine, ainsaks piiranguks raha. Nii nagu tekib uusi soove ja ülesandeid neid täita, puutume kokku ka erinevate põnevate karakteritega.

Omapärane on ainuüksi juba põhiline tegelaskond, igaüks omade kiiksude ja unistustega – probleeme ja soove paistab jaguvat ka ilma nõudlike klientideta ja nende ihaldatud VIP-eluta. Dialoogid on haaravad ja seriaalis osalejate nimekiri üllatusi pakkuv.

«Unistuste agentuur» on pigem humoorikas sari, ent ei liigitu naljalt ühegi senise kodumaise sarjaga samasse kategooriasse. Sketš see ei ole, «Õnne 13» ja «Kodu keset linna» tüüpi dokumentalistika ka mitte. Ometi tuleb tunnistada, et leida võib mõlema elemente.

Staarfotograafi tegelaskuju ja meedia vahendusel otsekui tuttavad pildistamissessioonid, Kroonika seksika tiitlit kandev laulja, telepulmade organiseerimine jmt on ju otsekui Eesti melust üles tähendatud. Ja seda see olevatki, kuna stsenaristi Raoul Suvi töömaterjalideks pidavat olema erinevad seltskonnaelu kajastavad väljaanded.

Tagasi üles