Lapsepõlv kui nuga kõris

“Põletuse“ peategelast Nawali mängib Carmen Mikiver. Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla teater tõi Küünis vaatajate ette põletava „Põletuse“: esietendus draama, mille haarav süžee võtab antiiktragöödia mõõtmed, aga ei keskendu saatusele kui paratamatusele, vaid eelkõige inimestele, kes soovivad säilitada väärikuse läbielatu kiuste.

Meisterlik! Just selline on hinnang pärast esietendust, mille järel aplaus vaibuda ei tahtnud. Tiit Palu lavastatud „Põletus“ põletab vaatajale kustutamatuks märgiks teema, millega seoses on eelarvamused vahest igaühel: valdavalt seostub Lähis-Idas toimuvaga kurjuse telg. Just sinna paigutub „Põletuse“ tegevustik.

Draama räägib läänes elavatest noortest, kes lähevad kodusõjast laastatud Lähis-Ida riiki oma päritolu selgitama. Kuigi näidend on ilukirjandus, toetub see tõsielulistele sündmustele ja tegelastele. Toimumispaiku pole kordagi nimepidi mainitud, ent neis pole raske ära tunda Kanadat ega Liibanoni. Draama autor Wajdi Mouawad on sündinud Liibanonis ja üheksa-aastaselt vanematega sealt emigreerunud.

Seitsmeaastasena oli Mouawad tunnistajaks verisele sündmusele, mida loetaksegi Liibanoni kodusõja käivitajaks. Tausta arvestades peegeldab ja võimendab „Põletus“ seda, mida lapsena läbielatu tähendab: see saab noaks kõris. Selliseks valukohaks, millest ei räägita. Autori sõnutsi tõeks, mis avaldub vaid sellele, kes ta ise avastab.

Viha ahel peab saama murtud

„Põletuse“ peategelane Nawal, keda mängib Carmen Mikiver, on naine, kes oma vanaemale antud lubaduse tõttu murrab välja mosleminaise maailma suletusest: ta õpib lugema, kirjutama ja teeb julgusest oma relva. See hoiab teda imekombel elus, kui ta oma äravõetud poega otsima läheb ning kodusõja veristesse sündmustesse satub. Samuti vanglas, kus teda elajalikult piinatakse. Julgus aitab teda ka siis, kui ta oma kaksikutest lastega läände põgeneb. Stseenid minevikusündmustest on lavastuses põimitud tänapäevaga: Nawal on surnud ja tema lapsed peavad testamendis tehtud korralduste järgi oma isa ja venna üles otsima.

See on kahe noore tee teadmatusest tõeni, mille selgumine püüab lepitada kurjust ja armastust. Viimased viis aastat vaikinud Nawal ütleb enne surma vaid: „Kui oleme koos, on kõik hästi.“ Selle lause selgunud tähendus vapustab nii tegelasi kui vaatajaid saalis: miski pole enam endine, kui tõde teada. Põlvest põlve kantud viha ahel saab murtud, lubadused täidetud.

„Põletuse“ puhul on märkimisväärne, kui poeetilisel moel saab sõjaõudustest ja piinadest rääkida. Oma osa selles on kindlasti Tõnu Õnnepalul, kes näidendi on prantsuse keelest tõlkinud. Keeleline ja lavastuslik diskreetsus ning kujundlikkus pehmendavad kurjuse ja viha lõikavaid kontuure, verisust. Seevastu mänguruumi kujundus ütleb kohati otse: sümboolseim ja reaalselt kohal olev on vesi. Vesi kui veri, kustutaja, lepitaja, leevendaja.

Näiteks on kunstnik Silver Vahtre Küüni mängupaiga kohale paigutanud efektse klaaslae, millelt tilkuv vesi näitlejaid ja vaatajaid otseses mõttes puudutab.

Saavutatud tunnetus on kindel võit

Osatäitmised sobituvad loosse nii, et esiletõstmist väärivad kõik eraldi ja üheskoos. Kaili Viidase mängitud Jeanne ja tema kaksikvend Simon (Sten Karpov) on veenvad 30ndates noored, kes ema käitumise mõistatuslikkusest on tugevasti häiritud. Notar ja peresõber Hermile (Jaan Rekkor) annab näitlejaansamblisse oma tuttavliku kogenud-tundliku rollilahenduse.

Nii elutarga vanaema, ema kui noore Lauljanaisena saab Karin Tammaru (Swada, Jihane, Nazira) publiku ennast uskuma. Priit Loog mängib lausa viies rollis, neist Nihad on snaiper, kes armastab oma tööd: monstrum, kellele relv on kui mehelik ihuliige. Tambet Selingu kanda on lavastuses kuus episoodilist rolli.

Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja (Janek Kivi) ja näitlejad on jõudnud „Põletuses“ otseteele: eelarvamuste tõttu võõristust tekitav maailm saab omaseks ja hakkab elama, vaataja seisab silmitsi eluga, millest teatakse, aga mida ei tunnetata. Kummastav oli esimese vaatuse järel tajuda muretut kohvikumelu: kontrast, mis tekkis kunstilise reaalsuse ja tegelikkuse vahel, tundus nihestavalt ülekohtune.

Just sellist saavutatud tunnetust peangi lavastuse võiduks. Seda ei tekitata lavastuses meie-nemad-vastanduse, vaid kõige üle oleva inimsuse kaudu: mõistmine ja äratundmine tekib, kui küsimus on armastuses ja inimväärikuses.

„Põletuse“ kavaleht toob vaataja-lugejani katkendid Liibanoni poeedi Khalil Gibrani poeetilisest esseedekogumikust „Prohvet“ Doris Kareva tõlkes.

Teadmine ja ennustuslikkus, mis neis avaldub, tõstab nähtud lavaloo filosoofilise tarkuse valgusse. See tarkus ja tõde aga, mis kellelegi eeskätt kõlama jääb, tuleb endal leida. Nagu kõik see, mida saab avaldada vaid neile, kes selle ise on avastanud.