Võrkpallur Julija Mõnnakmäe: sport nõuab alati millestki loobumist

Võrkpallur Julija Mõnnakmäe Foto: MediaMarketing

Tuntud Kohila võrkpallinaiskonna liige Julija Mõnnakmäe: sport nõuab alati millestki loobumist, kui tahad jõuda kuskile.

Kohila Võrkpalliklubi on Euroopa tasemel mängimiseks välja pannud oma suurepärase naiskonna. Kaunis võrkpallitüdruk Julija Mõnnakmäe rääkis Elu24le noore inimeste elust sportlasena ja loobumistest spordi nimel. 

Julija, kui vanalt Sa võrkpalliga alustasid? Kuidas üldse saab ühest tüdrukust võrkpallitüdruk?

Alustasin võrkpalli mängimist juba 7- 8 aastaselt, esimesest klassist peale — ühest tüdrukust sai võrkpallitüdruk siis, kui isa tõi mu võrkpallitrenni. Isa on ise olnud nii võrkpallimängija kui ka treener. 

Kas pikkus on mingil moel eelduseks?

Mina ei ole kõige pikemat kasvu ja arvestades tänapäeva võrkpalli, jään siiski lühemate sekka, kuigi noorena olin klassis üks pikemaid. Seega arvan, et võib-olla mängis pikkus ka natuke rolli, kuigi võrkpallitrenni tulin siiski isa jälgedes. 

Mida tähendab võrkpall Sinu jaoks — kas tegeled lihtsalt selleks, et olla vormis ja aktiivne või on see saanud elustiiliks?

Kindlasti ei tegele ma võrkpalliga lihtsalt selleks, et olla vormis ja aktiivne. Vaadates minu viimaseid aastaid, siis ei mäleta ma aega, kui ma ei arvestaks oma mängude, treeningute, võistkonnaga ja kõigega, mis on võrkpalliga seotud. Seega võin kindlalt öelda, et armastus võrkpalli vastu on muutnud selle minu elustiiliks.

Kas ja millal tuleb võrkpalluril ette see hetk, mil oled tõsiselt õnnelik, et hakkasid selle alaga tegelema?

Selliseid hetki on palju. Üks selliseid hetki on siis, kui oled millegi nimel pikka aega koos oma võistkonnaga tööd teinud ja lõpuks võidad mõne väga olulise mängu — asi pole ainult võidus, asi on selles, et tunned ,et su ümber on inimesed, kes on läbinud koos sinuga  emotsionaalselt ja füüsiliselt nii raskeid kui ka häid aegu ja lõpuks jõuad eesmärgini, mille nimel algselt kokku tullakse ehk võiduni, siis sa mõistad, miks üldse mängid — just selliste hetkede nimel.  

Kas tipptasemel võrkpallitüdrukul tuleb millestki elus ka loobuda?

Sport nõuab alati millestki loobumist, kui tahad jõuda kuskile. 

Kui ühtne ja kokkuhoidev on üks naiskond ja kui suur osa on Sinu elus võistkonnakaaslastel ning treeneril ja Kohila klubil?

See sõltub sellest, kui palju iga mängija suudab panustada võistkonda, kuidas erinevate iseloomudega mängijad tulevad kokku ja suudavad teha koostööd. Mida ühtsem võistkond, seda lihtsam on saavutada eesmärke. 

Kuna võrkpalli võib lugeda minu elustiiliks hetkel, siis ka minu naiskonnakaaslastel ja treeneril ja Kohila klubil on minu elus suur osa . Nende inimestega kohtun ma igapäevaselt ning veedan nendega rohkem aega kui kellegi teisega. 

Räägi oma sporditeest — milliseid hetki oled üle elanud ning mida tahaksid ees näha. 

Võrkpalli juurde tõi mind minu isa. Alustasin Pärnu spordikoolis Helju Sutti käe all, hiljem olen esindanud mitmeid klubisid nii Eestis kui Rootsis. Eestis olen mänginud Pärnu Võrkpalliklubis ja Viljandi Metallis, kellega olen saanud kahekordseks Eesti Meistriks ja karikavõitjaks.

Kohilaga saime lisaks Eesti meistritiitlile ka Balti liiga meistritiitli. Viljandi Metalli naiskonnaga mängisime ka Soome liigas. Rootsis mängisin nii Örebro kui Katrineholmi naiskondades kokku kolm hooaega. Olen esindanud Eesti noortekoondist ning nüüd esindan Eesti naiste koondist.

Mida tahaksin ees näha... selle ma jätaks hetkel enda saladuseks.