Kamasi Washington
The Epic
Brainfeeder
Hinne: 4
Viimase 40 aasta parim džässplaat (?)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aasta taguses dokumentaalfilmis «I’m Still Here» ütleb läbipõlenud näitleja Joaquin Phoenix räpparile ja näitlejale Mos Defile, et tahab hakata muusikuks, täpsemalt teha eepost, hiphopi «Bohemian Rhapsodyt». «Epic, er, epic is good,» väreleb Mos vastu. Saksofonist ja bändi esimees Washington ei ole naljamees Phoenix, see kolmikplaat on epic of epic epicness, tapatöö džässi liivakastis. Millega me selle ära oleme teeninud? ...
Interneti andmetel on Kamasi ka varem kuidagimoodi plaate väljastanud, kuid «The Epic» on tema n-ö ametlik debüüt, ja seda siis Flying Lotuse firmas Brainfeeder. Paljud 2005. aasta lugudest on ka uuel plaadil olemas, sest ega kunstiinimesed ei suuda lahti lasta. Räägitakse, et Washingtoni must teadus meenutab Coltrane’i.
Coltrane’i lood on Kamasiga võrreldes siiski hõredad nagu Robert Forsteri juuksed. Kaasa teevad plaadil laulukoor ja orkester, ja enam meenutab see Pharoah Sandersit, kelle lood algasid nii, nagu teistel lõppevad, linnadžungliga. «The Epic» algab näiteks nii – «Change of the Guardiga». Mulle meeldib klaver siin. See on selline palju romantilisem klaver kui näiteks Theolonious Monkil või teiste suurkujudeks loetavatel.
Tõenäoliselt ei meelita džässivaenulikke seda plaati kuulama ka võrdlusega, et «The Epic» on nagu kolmepäevane tantsufestival, kus kaks esinejat on Guetta ja Tiesto ja siis kolmas keegi Garrix, sest Kamasi ikkagi kõlab kohati nagu vastsündinud põrsast tuuseldav marutaudis koer, ent Albert Ayleri pinevusena kuuleb seda küll vaid kurt.
Eakamatele, tänaseks veidi pontsakamaks muutunud džässimeestele: võib ju öelda, et ega Eesti pole ka 40 aastaga palju muutunud – enne olime Nõukogude, nüüd Euroopa Liidus –, aga tegelikult ju ikka on. Kui Giordano Bruno sellise plaadiga oleks välja tulnud, oleks ta põlenud.
Ayleri austajatele, kõhnadele ja fanaatilistele: Washington töötab vähemalt taas toredasti hüppelauana millegi teravama poole. Kui te aastas ainult paar korda poes käite, siis aeg on minna igal juhul. Kuigi plaadi vinüülvariant on veel ilmumata.
4