Kiwa - absurdse kunstnikupositsiooni smugeldaja

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kiwa kohtub ettemääratusega: "Retrospektiivnäitus on ainus ettemääratud asi asi kunstnikutegevuses."

FOTO: Margus Ansu

Kiwa on lõputu kujumuutja, inimene kui idee, nomaad jne. Ta on kindlasti üks viimase 20 aasta olulisemaid ja asju ümber defineerivamaid kunstnikke Eestis. Homme avab ta Tartu Kunstimuuseumis oma elu esimese retrospektiivnäituse. 11. septembril saab ta poole nooremaks kui Arvo Pärt. Tavaliselt tehakse sellise lugude juurde ka faktikast, aga kuna neid fakte on nii palju, jätsin selle tegemata.

Kiwa- Tekstiks konverteeritud loodus, 2010/2015

FOTO: Margus Ansu/repro

Kiwa- Üks on nulli turvamees, 2010/2015

FOTO: Margus Ansu/repro

Ütlesin Kiwale, et juhatan loo sisse nii: kohtusime juubilariga tema ateljees. Kohtusime juubilariga trepikojas, kus ta öösel ööbis, pakub Kiwa omalt poolt välja variandi. Aga jäägu see siis lugeja arvata ja ette kujutada, kus me kohtusime.

FOTO: Egert Kamenik

Näitus «Autoportree tundmatuna» ja raamat «Autoportree tundmatuga» tähistavad ka su juubelit. Pean vist küsima igihalja küsimuse: mis tunne on juubelit tähistada?

Ma ei tähista kunagi ühtegi tähtpäeva, see on kuidagi silmakirjalik. Jätaks endale vabaduse inimestele head soovida kõigil päevadel. Ja tahaks, et lapsepõlve 1. mai paraadi ülev tunne ja jaanitulede püha tunne ja kõik need oleks minuga terve aasta, mitte ainult kindlatel päevadel. Ja tähistada aastas 364 korda mitte-sünnipäeva nagu Kübarsepp, Unihiir ja Märtsijänes.

FOTO: Margus Ansu/repro

Kas see on sulle kuidagi oluline ka, et su sünnipäev on Arvo Pärdiga samal päeval ja et sa oled sel hetkel täpselt poole noorem kui tema?

Sel juhul peaks ma neil päevil looma oma «Für Alina».

Kuigi miks mitte vaadelda mu viimase kuue aasta töid ehk «eimiski/tühiku/olematuse» sõnastamist kui ettevalmistavat perioodi, mis viis kirjastuse «;paranoia publishing» asutamiseni kaks aastat tagasi. See oli tingitud isiklikust avaldamispuudest ja üldse raskustest leida kirjastust, galeriid või managementʼi oma loomingu vahendamiseks. Ja ma ütlen on võimatu globaalselt töötada ja samal ajal iseenda mänedžer olla – vormi ja sisu ei saa siiski samaaegselt toota.

«;paranoia publishing» on ühelt poolt mu enda loominguline väljund (kuigi ma ei tahaks üldse, et ta minu nägu oleks). Ja samas tähendab see kohalike kõige ekstsentrilisemate ja äärealalisemate loojate vahendamist nii, et see oleks rahvusvaheliselt relevantne. Ja et kogu progressiivne inimkond ei suudaks ära imestada, et nii väikselt maalt tuleb kirjanduse või tekstipõhise kunsti cutting edge stuff.

Sarnane on ka, et Pärti hakati samamoodi tunnustama enne mujal kui Eestis. Vahel tuleb ette, et mõni väliskolleeg arvab mu kataloogi või CVd nähes, et ilmselt olen ma täiesti established kunstnik, ja imestab väga, kui ma ütlen, et ma olen kodutu ja söömata ega saa ametlikult Eesti poolt organiseeritud välisnäituste eest niipaljugi honorari, et saaks näituse avamiseks puhtad sokid osta. Aga et muidu on lahe maa, 1500 asustamata saart, traditsiooniline punklaulupidu ja tehakse filme nagu «Hukkunud Alpinisti hotell».

Ja tõtt-öelda olen mõelnud ka mingile erakordsele emigreerumisele. Viimane mõte oli, et kas nii ei saaks, et mind vahetatakse välja ühe pagulase vastu. Tema saaks EUsse ja mina saaksin «Kiwa» lõplikult ära tühistada ja kuskil džunglis Albert Schweitzeri jälgedes käia või Mongoolias koos Royga (Roy Strider – J. A.) jurta ees malet mängida. Aga see muidugi tundub veidi selline esimese maailma romantiline kujutlus à la «Back to the Blue Lagoon», 2. osa.

Üsna esimese küsimusega sarnane tuleb kohe otsa: retrospektiiv – taas kord, kuuldes, et teed retrospektiivi, oli see mõningane üllatus. Sa ei tundu väga retrospektiivi mees.

Retrospektiivnäitus on ainuke ettemääratud asi kunstnikutegevuses. Mingi pikaajalisema protsessi keskkoha määramisena, ma mõtlen. Mis lihtsalt tuleb üks hetk, kui läänemaailmas kunstnikuna tegutsed. Nullpunkt, kokkuleppeline kriips joonlaual. Sest algus ja lõpp jäävad väljapoole seda maailma. See oli kunagi täielik juhus, et ma kunstikooli sattusin; nagu raamatus kirjutan, seostub sellega ka üks mõrvakatse. Nii et täiesti müstilis-dramaatiline saatuse uperpall.

Enne olin mitu aastat tegelenud muusika ja kirjutamisega ning statistiliselt olen nendega siiamaani rohkem tegelenud kui kunstiga. Selle vahega, et teksti ja heliga kompenseerin kunsti ratsionaalsust ja realiseerin vabadust. Ja interdistsiplinaarsete kombinatsioonidega katsetan, kuidas need üksteisesse suhtuvad või kuidas selle «triofreeniaga» ise toime tulla. Kunst on missioon, aga isegi kui ta on nii antikunst nagu minu puhul tihti, peab arvestama mingite reeglite, kasvõi projektipõhisusega. Või veel paradoksaalsemalt  – isegi kui töötan akommunikatiivsusega, peab see olema kommunikatiivne. Helieksperimentidega on nii, et kunagi arvasin, et kõige kiirem asi oleks välja anda autoriplaat, nüüd pigem loodan, et järgneva veerandsajandi jooksul seda veel ei juhtuks.

Retrospektiivi ettepanek tuli Tartu kunstimuuseumi ehk Tartmusi direktorilt Rael Artelilt. Nõustusin pikemalt mõtlemata, ent kahe tingimusega. Esiteks, et võiksin teha näituse, mis retrospektiivi formaati maksimaalselt nihestaks. Eeldasin, et Artel ironiseerib loogika üle, kuidas selles muuseumis seni näitusi on tehtud. Sünniaastapäev veel, aga sünnipäev on tõesti kõige veidram põhjus kunsti tegemiseks. Ja teiseks, et kuraator oleks tark, ilus ja noor.

Aga siis tuli välja, et muuseumil on ikka ajalugu ja 90ndaid vaja, ja mina ei arva nendest enda 1997–2007 näitustest ja teostest eriti midagi. Selles mõttes, et ma lihtsalt ei ole üldse minevikust ja olnu teemal reflekteerimisest huvitatud, see on nagu mingi must kapp pööningul, mida igaks juhuks veel ei raatsi ära visata.

Need teosed koos Kiwa imidžiga olid üks toode, pigem mõeldud päästikuna, et meediatähelepanu saada, avamispidu organiseerida ja 1995. aasta revolutsiooni järgses olukorras vaba kaasaegse kunsti skeenet tekitada. Ja ma arvan, et see ei ole ajatu kunst, mis kõnetaks väljaspool kitsast ajalist ja ruumilist konteksti. Ma siiamaani imestan, et selline Ida-Euroopa trash-glam nii palju kohalikku meediatähelepanu ja välisnäitusi tõi. Samal ajal ju tegid Toomik, Semper ja Kurvitz oma tipptöid. Aga mina, kes ma taotlesin kvantitatiivset meediatähelepanu, sain ka kvalitatiivse. Mõne näituse kohta alla kümne meediakajastuse ei ilmunud ja sagedusriba oli ka hämmastavalt lai, põhimõtteliselt Kroonikast Akadeemiani. Keegi ei julgustanud eriti sellist eklektilist ja interdistsiplinaarset tegevust, pigem peeti tähelepanuhooraks ja teenage angstʼiks.

Aga noh, seda materjali oli nii palju ja mul on selle suhtes kas ambivalentsed tunded või ma lihtsalt ei ole selle kõige suhtes eriti objektiivne, nii et siin tuli mängu kuraator Marika Agu ja ma jätsin kogu otsustusõiguse talle, ja tema pilk sellele «mustale kapile» oli nii läbinägev, et ma arvan, see on parim näitus, mida sellest mürgeldavast Kiwast kokku panna oli võimalik!

FOTO: Margus Ansu/repro

«Autoportree tundmatuga» võtab kokku aastaid 1997–2007, millest sa ei arva eriti midagi. Ma arvan, et sama keeruline, kui on retrospektiivi teha, on mul ka retrospektiivseid küsimusi küsida. Aga kas selle aja sisse jääb sündmusi, mida sa neist paljudest siiski kuidagi rõhutada tahaksid?

Ilmselt teose nimega «Kiwa» loomine, uskumatult absurdse kunstnikupositsiooni smugeldamine avalikkuse ette.

Kuskil 2007 ma korra vaatasin tagasi ja ütlesin kellelegi, et see kümme aastat ei ole kuhugi viinud. Aga sinu tõttu enamus üldse teab, et mingi kaasaegne kunst on olemas, vaidles inimene mulle vastu. Ma ei tahaks seda just rõhutada, aga kui seda võiks kokkuvõtteks öelda, siis ei olnud see kõik ikka täielik jama.

Näitus paneb erilist rõhku sinu suhetele meediaga. Miks meedia sind huvitanud on ja kas see huvi on ajas muutunud?

Ma kuidagi naiivselt eeldan, et kõik on kunagi vaadanud meediat ja vaatemängu läbi Bordieu, Debordi või mõnede muude kriitiliste prillide ja teinud oma järeldused ja otsustanud, et televisioon on tore leiutis, aga täidetud kahjuks jäleda propagandistliku ideoloogilise  ajupesuga. Mind huvitas meedia, täpsustan igaks juhuks, et laiatarbemeedia sama palju kui Berliini müür sügelevate näppudega seinasodijat. 1997 oli see ikka veel uus asi ja miskipärast kunstnik ei olnud ükski eesti seda avastanud.

Kui tähtis on sinu jaoks olla kuulus?

Ainult niivõrd, kui see toodab kogu kunstivälja jaoks sümboolset kapitali.

Mulle tuli üllatusena, et sa oled kunagi ka päevatööl käinud – reklaamiagentuuris Zavood 90ndate teises pooles. Kui kaua see kestis ja millised on mälestused ja miks sind edaspidi enam tööle pole õnnestunud rakendada?

See oli kolm kuud, katseaeg. Reklaamiturg oli tol hetkel veel konservatiivne ja minu ideid lihtsalt ei suudetud klientidele arusaadavaks teha. Kunstnik töötab 25 tundi ööpäevas. See oli  mu valik pärast seda katseaega.

Sa tundud mulle omal moel väga praktilise ja down-to-earth-inimesena, pidevalt teed midagi, pidevalt on mingi asi käigus. Nagu ka näiteks nomaad ja šamaan on praktilised inimesed. Mis sa sellise jutu peale kostad?

Sa pole ainuke, kellele nii tundub. Mulle tundub endale ka. Tegelikult tegelen tihti nädalate ja kuude kaupa mittemillegitegemisega.

Kunagi kuulusid Jaanus Raidali Tuleviku Eesti Erakonda, mis oli tuntud ka oma euroskeptitsismi poolest. Miks poliitikasse läksid ja millised on tehtud järeldused? Kuidas on lugu euroskeptitsismiga praegu?

Ma ei läinud poliitikasse. See oli üks väike osa meediagrafiti projektist, mis seisnes selles, et kasutada iga võimalust jäädvustada meediasse Kiwa nime. Kiruda noorema kultuurirahva apoliitilisust ja vastanduda peavoolule oli selleks suht labane trikk. Kuulusin TEEsse vaid paberi peal, täiesti passiivselt ja mõne nädala, enne kui see lõhki lasti.   

Kunstnikuks olemine on a priori poliitiline, väljapoole ideoloogilist ruumi asetuv. Võib-olla, jah, nagu šamaan või nomaad. Või mustlane, kes oli minu esiema seitse põlve tagasi. Elas saja-aastaseks ja suitsetas piipu. Tema lapselapselaps, minu vanavanaisa oli kirjastaja ja revolutsionäär Jaak Reevits, kes muuhulgas aitas Konstantin Pätsil asutada ajalehte Teataja, mis tõi Tõnissoni Postimehe idealistliku rahvusluse kõrvale uue suuruse – majanduse – ja millel oli oluline roll Eesti iseseisvumisel Põhja-Eestis.

Veiko Õunpuu filme parafraseerides ütleks, et kirjanikud võiksid kirjutada, valvurid valvata, poliitikud poliitikat teha ja siin ei magata.

«Autoportreed tundmatuga» saatvas raamatus kirjutad nii: «Lisaks tõid nullindad kaasa küünikutest kultuuriprodutsendid
ja pseudokuraatorid, kelle jaoks näitus või festival ei olnud elu mõte, vaid järjekordne tööprojekt. Eriti iseloomulikuna tundus, et sellised tegelased hakkasid erilise vandeseltslasliku näoilmega kasutama keelevärdjalikku sõna «perfonks». Kuidas see telg nüüd ajas liikunud on, kas elu on võrreldes nullindatega selles osas läinud paremaks või halvemaks?

Filmis «Field of Dreams» õnnestus peategelasel leida üles kunagine kultuslik, nüüdseks tagasitõmbunud kirjanik (prototüübiks Salinger). Kui ta kohale läks, karjus kirjanik ukse pealt: «Mu raamat ilmus 60ndatel. Kui sa mind selle pärast taga otsid, siis kao tagasi 60ndatesse!»

Selle näituse tegemise ja üldise 90ndate buumi taustal (mis muusikas, huvitav küll, oli tippteemaks juba kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi) pidin ka tagasi vaatama ja tõdema, et tõtt-ütelda suhteliselt mõttetu aeg oli, eriti just see, et kättevõidetud vabadust realiseeris kantpeade, plekkdžinni ja eurodisko uputus.

Huvitav oli elektroonilise muusika revolutsioon ja traumaatiline paradigmavahetus kunstis, mille võttis kokku EKKMi hiljutine näitus 1995. Kõige muu peale tahaks öelda samamoodi, et kaduge sinna fiktiivsetesse 90ndatesse tagasi, kui nii väga tahate. Sest ma ise kuulun ka otsapidi sinna ja siis ma alustasin näitusetegevust, missiooniga olla võimalikult kaasaegne, mitte mugavuskunstnik. Ja kakskümmend aastat hiljem ei saa ma sama objektiivselt hinnata uut olevikku. Mu isiklikud nullindad kestavad edasi.

Mis on sinu jaoks praegu eesti kultuuris kõige huvitavamad asjad, nähtused, suundumused?

Ma pole viimasel ajal paraku oma asjade tõttu väga kursis, aga loodan arusaamale, et kunst ja kultuur on vaid pealisehitis ja inimsuhted ja inimlikkus selle all on oluline. Kuigi pole päris kindel, kas näiteks uussiirus ja normcore selle jaoks kõige paremad väljendusvahendid on.

Ikkagi need, kes on kõige eksperimentaalsemad. Kirjutajatest need, keda «;paranoia» on avaldanud, eesotsas Erkki Luuk, Paavo Matsin, Valdur Mikita, Tanel Rander, Anti Saar, Jaak Tomberg. Muusikas rin la, Ratkiller, Tont, Argo Vals, ckh9dh44, Cubus Larvik. Kunstiväljal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja Kumu helikunstinäitused.

Kumb on huvitavam, minevik või tulevik?

Minevik on painavalt huvitav, kõik väsitab, mis on liiga huvitav. Ma sooviks igavleda ja tulevik on nagu asustamata kõrb, positiivse huvipuuduse kõikelubav ekraan, lõpmatuse illusioon ja glitteritolm, millest me kõik oleme tehtud.

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
Tagasi üles