Video: Kristel Aaslaid, Kristjan Jõekalda ja Liis Lemsalu rääkisid ausalt koolis spikerdamisest

Foto: Reporter.ee

Kanal 2 «Suvereporter» uuris Eesti kuulsustelt, millised kokkupuuted olid neil kooliajal spikerdamisega.

Kaja Kallas: Mul käsi oli nii kramplikult selle spikri peal, et õpetaja tuli mulle kõrvale ja küsis, et mis teil seal all on... Ühesõnaga, ma ei jõudnud seda kordagi vaadata, sest ma olin ise nii pinges. Siis leidsin, et spikerdamine pole ikka minu jaoks ja lihtsam on asjad ära õppida.

Kristel Aaslaid: Enamasti sai ikka kuskile seelikusaba alla pandud või siis see klassikaline - ma panin kahe näpu vahele, siis sai hoida nii, et tõstsid korraks eest ära. Pastaka variant oli, et panid pastaka sisse. Mingi hetk me panime kalkulaatorite taha, nii, et õpetaja seda ei näinud. Viimastes klassides olid juba telefonid nii head, et ka sealt sai vaikselt vaadata.

Krista Lensin: Ükskord ma kirjutasin endale seeliku alla, sukapükste alla põlvede peale, spikri ja kogu aeg ajalootunnis ma tegin niimoodi (tõstis seelikuäärt). Selle peale õpetaja ütles, et noh, teadmiste eest saad sa kolme, aga lehvitamise eest nelja.

Kristjan Jõekalda: Alates sellest, et vihikute peale kilekaante vahele pandi erinevaid spikreid. Või siis sellised volditud spikrid, mida mul kahjuks enam alles ei ole, kus väga väikese näpuliigutusega, mida ma õe käest õppisin, kahe näpu vahele oli volditud see ja said edasi keerata - sinna võisid raamatu kokku kirjutada. Väga mugav spikerdamise viis. Erinevates taskutes erinevad spikrid.

Liis Lemsalu: Küll prinditi tavalisele Aura joogipudelile see spikker peale. Ma absoluutselt ei tea, kuidas ta seda tegi, aga see nägi välja nagu täiesti tavaline pudel, aga lihtsalt seal, kus on triipkoodid ja mingid sloganid, siis selle asemel oli jõhker spikker, valemid ja kõik asjad.

Jüri Pootsmann: Kui mul on väga kiire, siis olen talla alla joonistanud. Siis panen jala üle põlve ja siis piilun sealt. Igasuguseid erinevaid viise on mul olnud.

Vaata Reporter.ee videot: