Ilona Korhonen: folk on kunst, mida artist võib kasutada, kuidas soovib

Nagu kaevurid oleme Noblessneri Valukoja rõskusest ja pimedusest peale Tormise/Kaljuste/Jalaka muusikalise lavastuse «Sünnisõnad» proovi tagasi maa peale laskunud. Ilona Korhonen on Soome runolaulja, kes Tormisele helilooja 85. juubeliks pühendatud lavateose kahte lugu esitab. Ta on üks kümnest Soomes,  kes veel algupärast runode laulmist mõistab, doktoratuuri tasemel õppinud on, õpetab, praktiseerib ja edasi viib. 

Arutleme nüüdisaja muusika üle ning Korhonen ütleb, et tema lemmikartisid keskenduvad loomingus eeskätt tekstile. Korhonen ütleb, et see on tema jaoks olulisim. 

Kas runolaulu kõige olulisem komponent on samuti tekst?

Runo on kombinatsioon muusikast ja jutustatavast loost. Erilisel kohal on muusikastiil ja -esteetika. Me kutsume seda pikka-estetiikka (pikk esteetika – toim.) rahvalaulude puhul, mis ei kesta kõigest kolm minutit, aga kuni kolmkümmend.

Uurides runo- ja regilaulu tagamaid, jäi mulle selgusetuks, kas tegemist on ikka ühe ja sama asjaga või tähendab runolaul ikkagi Kalevala eeposel põhinevaid tekste ja sellele loodud viise?

Runo on olnud rahvalaul, mis rändab inimeste igapäevaelus suust suhu ja on olnud oluliseks eneseväljenduseks nagu teie regilaul. Runo oli enne ja pärast seda sündis Kalevala, mis on enamuses Elias Lönnroti kätetöö. Runo on olnud aastaid varjusurmas ja tärkab taas Soomes. Peale on kasvamas uus põlvkond folkmuusikuid, kes teevad runolaulust jälle kunsti.

Folkmuusika ja pärimusalane koolitus Soomes on tänapäeval väga heal tasemel. Traditsiooni edasiandmine on tähtis, selle põhjal luuakse kunsti. Oluline on mõista, et folkmuusika, pärimus ja traditsioonid on tänapäeval nüüdisaegse kunsti suur osa.

Meil on folkansambleid nagu Metsatöll, Trad.Attack! ja teised, kes seovad regilaulu moodsa popi, roki või indie-muusikaga. Kas see on tervitatav trend?

Miks mitte! Tegemist on kunstiga ja kunsti võib artist kasutada, vastavalt oma kujutlusvõimele, kuidas ta soovib. Tegemist ei ole kellegi isikliku pärandiga ega omavaraga, vaid meie kõigi omaga.

Kas regilaul muutub ajas orgaaniliselt nagu keel?

Mulle isiklikult ei meeldi nn uusruno, kui inimesed loovad kaasaegsetel teemadel ja uute sõnadega runolaule, aga see on rohkem minu enda probleem. Ma olen lihtsalt nii huvitatud vanadest teemadest ja tekstidest.  

Ma arvan, et meie traditsioon kuulub kõigile ja mida rohkem seda kasutatakse, seda parem. Loodan, et traditsiooni ei unustata, kuid uued viisid runo laulmiseks on samamoodi head.

«Sünnisõnade» projektis kõlab ka Eesti regilaul. Teete te runo- ja regilaulul vahet?

Ei, need kõlavad sarnaselt ja pärinevad samast kultuuriruumist. Mu eesti keel ei ole veel nii hea, et ma kõikidest regilaulusõnadest aru saaksin, küll aga on mõlema teemadki sarnased.

Esitate Tormisele maestro 85. juubeliks pühendatud lavastuses «Sünnisõnad» ka kahte Kalevala teksti. Kas oskate Kalevalat peast laulda?

Mitte eepost ennast, küll aga tean peast Kalevala lugu rääkida ja oskan rahvasuus levinud laule laulda. See on suuline pärimus, mida mina valdan, mitte kirjalik. Samuti on võimatu öelda, et oskaksin kõiki Kalevala laule peast laulda, sest pärimus on nii lai ja seda ei saa piiritleda. Meil on tohutult materjale, tekste ja viise ning tean, kuidas neid kasutada. Vajadust mööda genereerin ise ka uusi tekste.

Uusi tekste algupärasel moel pole lihtne luua, sest runolaulu meetrum, st Kalevala meetrum, nagu seda nimetame, on keerulisem, kui see paistab.

Selle projekti puhul puutud kokku kolme Eesti kultuuri suurmehega – Veljo Tormise looming, Tõnu Kaljuste muusikaline juhtimine ja Peeter Jalaka lavastajatöö. Kes neist on teie meelest kõige enam «Sünnisõnade» sündi panustanud?

Seda on väga raske öelda. Töötan enim Kaljustega, tema mõjutab minu panust kõige rohkem, aga näen, et Peeter Jalakal ja Tõnu Kaljustel on ideaalne koostöö ja tööjaotus. Mulle tundub, et nad on omavahel palju rääkinud, asju arutanud ning saavad soovitud eesmärkidest ja kogu lavastuse kontseptsioonist ühtemoodi aru. See lihtsustab kogu trupi tööd. Saavutatud tulemus on kõigi kolme mehe ühine suur panus.

«Sünnisõnades» on koos teiega laval professionaalsed koorimuusikud Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ja Eesti Rahvusmeeskoorist. Teil endal on Soomes 17-pealine kutseline folk-naiskoor. Mis eristab elukutselist folklauljat koorilauljast?

Heli. Koorilauljatel on neile omane kõla. Nad on väga head oma vallas, aga professionaalsed folklauljad kasutavad oma hääleulatust rohkem ja teevad koorilauljatest enam tööd helidega.

Noble Cafe terrass on päiksepaisteline nagu selle kõlaritest kostuva ABBA kunagine suvehitt. Sajanditetagust eluolu uuriv ja mõtestav Ilona ütleb, et kuulab poppi meelsasti, tal lihtsalt ei jagu selleks aega. Idüllilist keskpäeva mere ääres katkestab iga natukese aja tagant Noble kõlaritest pasundava Spotify reklaam. Jõuan umbes täpselt sama mitmel korral endalt ärritunult küsida, miks pole küll hangitud preemium-paketti. Tüütu.