/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2010/10/19/451683t1he45f.jpg)
Eile esines Nokia kontserdimajas bassivirutoos Marcus Miller oma tuurikavaga «Tutu Revisited».
Marcus Miller: paraadi juhatab bassimees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miller salvestas ja produtseeris koos 1986. aastal koos Miles Davisega plaadi «Tutu» (pühendatud esimesele Lõuna Aarfika mustanahalisele peapiiskopile Desmond Tutule) ning kirjutas Davise tellimusel plaadi lood. Seega on tal materjal enam kui käpas. Koos noorte muusikutega tuuritas Miller sel ja eelmisel aastal mööda maailma ringi «Tutu Revisited» kavaga. Nagu ta ise ütles: «Väga huvitav on jälgida, kuidas need noored poisid seda materjali lahendavad.»
Koos Milleriga olid laval Alex Han (saksofon), Federico Gonzalez Pena (klahvpillid), Sean Jones (trompet) ja Louis Cato (löökriistad). Kontserdireklaamis lubati kahe viimase asemel vastavalt Grammy-võitjat Christian Scotti ning Ronald Bruner Jr-i. Korraldaja BDG esindaja Margot Holtsi sõnul sündis muudatus viimasel hetkel bändiliikmete vahelistest lahkhelidest. Marcus Miller ise olla öelnud: «Meil sai mõneks ajaks koos mängimisest villand.» Igal juhul oli asendusmeestele teema tuttav, sest samas kooseisu tehti sama kava ka näiteks suvel North Sea Jazz festivalil.
Tallinna kontsert löödi lahti plaadi teise looga «Tomaas» (ainuke, mille kirjutamisel Davis omal ajal tegev oli) ja kohe oli aru saada, mis eristab trompetikeskset originaali ja bassimehe interpretatsiooni. 1986. aasta plaadil loob rütmigrupp monoliitse vundamendi, millelt kerkivad taevani kisuvad trompeti, saksofoni ning keelpillide punutud pingul närviköied. Eilsel kontserdil oli põhirõhk muidugi basskitarril Milleri käte vahel. Jonesi ja Hani läikivad pillid särasid vaid, kui seda lubas bassimehe masterplaan. Siinkirjutaja meelest jäid Pena mängitud klahvpillid hoopis varju, illustreerides solistide tulevärki kauge siidise kumaga. Aga see mulje võib tulla ka saali akustikast, istusin üsna lava lähedal ja hoopis teises servas, kui Pena pillipatarei.
Miller suunas kogu kontserti üsna kindla käega, näidates lausa näpuga, milliselt muusikult ta just nüüd oma panust ootab ja kes lava äärde oma korda ootama läheb. Nauditavad olid improvisatsioonilised duetid ja duellid basskitarri ning saksofoni/trompeti vahel. Kandva jõuna kasutas Miller oma instrumenti soolopillina, kallutades kuulajate kaela lavalt massiivse helimüüri. Samas oli heli täpne, detailne ja kiire, mis niivõrd piiratud dünaamikaga pillil nagu basskitarr äärmiselt nauditavana mõjus. Vaid siis, kui Miller mitmeminutilisi soolosid võttis esitada, läks asi natuke üksluiseks. Kindlasti oli praktiseerival bassimehel huvitav jälgida virtuoosi tehnikat, millega ta oma instrumendist kõige imelisemaid helisid välja võlus, kuid kontserdi üldisest kontekstist langesid need passaažid mõnevõrra välja. «Bassilödin,» nagu üks külastaja hiljem irooniliselt märkis.
Vahetult enne kontserdi lõppu võttis Miller näppude vahele bassklarneti ning kõlas rahulikumas meeleolus põimik ballaadidest «When I Fall in Love» ja «In a Sentimental Mood». Need lõid sobivalt kontrastse fooni võimsale finaalile: plaadi esimene pala ja nimilugu «Tutu». Seda kviteeris saalitäis rahvast püstitõusmisega.
Läksin koju, otsisin välja Miles Davise 1986. aasta plaadi ja panin klapid pähe. Ei ole nii, et vanasti oli rohi rohelisem. Ta oli lihtsalt teist värvi, aga sama nauditav ja nõiduslik.
Vaata allpool Marcus Milleri bändi esinemist Norht Sea jazzifestivalil. laval sama kooseis, mis Tallinnas.