Tõrvalased kohtusid Lumeleopardiga

Tõrvalastele pakkus kohtumine kõrgete mäetippude vallutaja Ilmar Priimetsaga meeldiva elamuse. Foto: Vello Jaska

Sedapuhku seisis Helme kihelkonnast pärit tuntud inimestele pühendatud kohtumistesarjas huviliste ees mees, kes pälvinud Lumeleopardi tiitli.

Lumeleopardi ehk kõrgemate mägede alistaja tiitliga pärjatud Ilmar Priimets (Freivald) sündis Tõrvas Viljandi 12 olevas majas 29. novembril 1935. aastal. Kolme aasta pärast asus perekond elama Helme vallas olevasse Piirimäe talusse.

«Minu mälestused ulatuvad 1938. aasta oktoobrisse, mil lahkus maisest elust minu vanaema. Ka seda mäletan, kui baaside lepingu alusel venelased sisse tulid,» tõi huvitava, kuid samas ka traagilise elusaatusega külaline kammersaali kogunenute ette oma varaseima mälestuskillu.

Oma isast Arturist kõneldes ütles Priimets, et too täitis Tõrvas mitmeid ametiülesandeid. «Oli täielik Eesti patrioot. Mulle on räägitud, et kui Peterburis kihas Veebruarirevolutsioon, toonud tema õuest kamalutäie külmunud kruusa ja visanud selle vastu keisri pilti. Vabadussõja puhkedes läks ta vabatahtlikult oma kodumaad kaitsma,» lisas ta.

Juttu tuli ka 1941. aasta juuniküüditamisest, mille traagikat ta viieaastase poisikesena lõpuni ei tajunud.

Hämmastav kannapööre

«Mäletan ainult, et ema nuttis, kui isa nelja sõduri ja kolme erariides mehe vahel ära viidi. Siinjuures paneb mind hämmastama asjaolu, et erariides küüditajad olid Eesti Vabariigi ajal tuntud ja lugupeetud inimesed. Imelik mõelda, et nad nii kiiresti okupatsioonivõimude tallalakkujateks ja äraandjateks hakkasid. Nende meeste nimed on mul elu lõpuni meeles,» väitis külaline.

Ta ise viidi koos ema Marta-Johanna ning väikese õega vankris linnavalitsuse maja juurde ning sealt bussiga Puka raudteejaama, kust isa nendele veel lehvitada sai. Temale teada olevatel andmetel lasti isa 1942. aastal maha.

«Tahtsin raudteejaama jõudes minema joosta, kuid üks asiaadi näoga mees püüdis mu kinni ja viskas ema kätte. Samas nägin, et üks sõdur puhkes nutma. Ilmselt oli tema peregi taolise traagika läbi elanud,» arutles karmi saatusega mees.

«Vene naised võtsid meid, küüditatuid, pirukatega vastu. Ilmselt sellepärast, et ka nemad olid sinna küüditatud. Elati väga vaeselt, kuid murti tööd teha. Kümne aastaga ehitasid kõik sinna küüditatud kuuskümmend peret endale majad, harisid põlde ja kasvatasid loomi. Peagi tõusis sealne kolhoos üsna jõukale järjele. Venelaste hulgas oli ka mõni kasaka päritoluga inimene. Need hoolitsesid väga kiivalt hobuste eest,» meenutas Priimets.

Rängad olud

Kõnealune kolhoos asus Lääne-Siberi madalikul soosaartel. Kraadiklaas fikseeris seal külmarekordiks 63 pügalat. Esimene talv elati suhteliselt kergelt üle, sest küüditatuil õnnestus müüa kodust kaasa võetud asju. Ilmar õppis selle talvega vene keele selgeks.

«Detsembris 1942 läksin kooli. Teise klassi sain minna aga alles kolme aasta pärast, sest kasvasin riietest välja ja polnud midagi selga panna. 1944. aastal sain õpingud jätkata, sest Eestist saadeti mingisugused riided. Kuid jalad olid ikka paljad,» meenutas kõneleja kooliaegu.

Eriti ränga jälje jättis temasse 1943. – ikaldusaasta. Leivavili lõppes otsa. Järgmisel aastal saadetud küll pargasega teatav kogus teri, kuid need läksid jõepõhja. «Minu ema, kes oli haige, ei jõudnud uudsevilja ära oodata. Ta suri 16. juulil 1944. Õde läks igavikuteele mõni päev hiljem.»

Pärast seda kirjeldamatut traagikat pandi nooruk kolhoosi lasteaia toidule. Kuna ta aga lastekodusse minna ei tahtnud, võttis esimees ta nii-öelda kolhoosi pojaks.

Noormees naasis Siberist tädi abiga oktoobris 1946. Ta lõpetas Viljandi keskkooli ja 1960. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi auto­eriala. Esmalt sai ta tööle autobaasi, seejärel töötas aga 30 aastat ekskavaatoritehases – viimased aastad peakonstruktorina.

Et mitte käsi rüpes hoida, lõi ta eraettevõtte, kus valmis 41 teehöövlit. «Isa õpetas mulle, et inimene peab jääma igas olukorras ausaks. Uskusin seda ja lootsin oma kaastöötajate aususesse, kuid ilmselt asjata. Need, kellega ma koos tegutsesin, puksisid mind firmast välja,» väitis Priimets.

Seletamatu kirg

Põhitöö kõrval on ta pikki aastaid harrastanud alpinismi ja saavutanud sellel alal silmapaistvaid tulemusi. Ta on esimene eestlane, kellele on antud austav nimetus Lumeleopard.

«Raugematu igatsus mägede järele tekkis minus 17aastase poisina. Siis nägin filmi mägedest. 1957. aastal, kui olin uudismaal, sain teavet mägimatkamisest. Pärast TPI lõpetamist leidsin ajalehest teate algavatest alpinismikursustest. Nende lõpetamine tähistas minu mägironija karjääri algust.»

Lumeleopardi tiitli saamiseks pidi vallutama neli NSV Liidu piirides olevat üle 7000 meetri kõrgust mäetippu. Tema käis ära Kommunismi, Pobeda, Lenini ja Korženevskaja mäetipul. Ühtekokku on tema kontos 14 tõusu.