Inimkond on kõrgemalt arenenud tsivilisatsiooni mängukann?

Foto: Vida Press

Teadusgurude ennustuse kohaselt vallutavad üliintelligentsed robotid 2050. aastaks Maa, kui inimkond selle suhtes valvel ei ole ning seda ei enneta.

Kuid inimkond ei pruugi robotiohust aru saada, sest elatakse maaväliste olendite loodud arvutisimulatsioonis ja robotite ülemvõim on sellesse sisse kirjutatud, edastab Daily Mail.

Kõik, mis on Maal olemas, võib olla lihtsalt virtuaalmängu osa.

Sellisest radikaalsest teooriast on hakanud viimasel ajal rääkima isegi peavoolu teadlased, mitte vaid vandenõuteoreetikud.

Üks selle uurijatest on ameeriklane Robert Lawrence Kuhn, kelle arvates on inimkonna elu virtuaalmäng ning selle kohta on piisavalt tõendeid.

«Film «Matrix» ei ole lihtsalt film, vaid meie elu kajastus. Seda kinnitab ka Oxfordi ülikooli filosoof Nick Bostrom. Inimaju on veel eraldi programmeeritav osa,» selgitas Kuhn.

Juba antiikajal esitasid filosoofid küsimuse, et kas meie maailm on reaalne või on see kõik välja mõeldud. See huvitas ka Vana-Kreeka filosoofi Platonit, kes tegi kuulsa koopavõrdluse.

Tema sõnul elab inimkond koopas näoga koopa seina poole ning selg on koopa ava suunas. Seal aga liigutab keegi asju, mis jätavad koopa seinale valgusallika tõttu varje. Inimkond peab neid varje tegelikuks eluks.

Prantsuse filosoof Rene Descartes aga väljendas end läbi loogika: «Mõtlen, järelikult olen olemas». Tema jaoks oli põhiline kaine mõistus, mitte tunnetamine ja vaim.

Kuhni arvates on kõrgema intelligentsiga olendite loodud simulatsioonis olemas kõik elu mikrodetailid, kaasa arvatud see, et nad saavad omatahtsi mõjutada inimaju ning aju neuroneid ja sünapseid.

Tehisintellekti ühe looja Marvin Minsky sõnul on inimestel väga raske saada aru, et nad on osa väga suurest simulatsioonist.

«Sellele võib jälile jõuda vaid siis, kui uuritakse füüsika- ja keemiaseadusi, mis ei peaks kehtima ning kui on mingeid silmnähtavaid «eluvigu»,» selgitas Minsky.

Saksamaa Bonni ülikooli teadlane Silas Beane on samal seisukohal.

Ta tegi koos oma kolleegidega katse, milles uuris, kas väiksemas mastaabis kehtivad füüsikaseadused käivad kogu universumi kohta. Teadlane võttis aluseks kolmemõõtmelise sõrestikruumi, mis ajas kindlal viisil muutub.

Nende eesmärgiks oli uurida, kas ruumimuutus piirab mingil viisil universumis toimuvaid füüsikalisi protsesse. Mida kõrgem oli nende protsesside energia, seda väiksemas ruumipiirkonnas neid tekkis.

Sõrestikruumi muutumine seab piiri selles leiduvatele osakeste energiale, sest ei ole olemas midagi, mis oleks sellest sõrestikust väiksem. Seega peaks olema kõrge energiaga osakestel ülemine piir.

See kannab nime Greiseni-Zatsepini-Kuzmini piir ehk GZK. Selle kohaselt on kõrge energiaga osakesed vastasmõjus kosmilise taustkiirgusega ning pikkade vahemaade läbides kaotavad need osakesed energiat.

Eeldatakse, et kosmiline kiirgus liigub mööda sõrestiku telgi, kuid samas ei ole seda näha võrdselt kõikides suundades.

Kõrvalekalle võimaldaks teha kindlaks, milline on sõrestiku orientatsioon ning kas ja kuidas meie universum on simulatsioon.

Teadlaste arvates peaksime olema valmis võtma omaks, et me tõesti elame maatriksis.