Tore, kuid tühine lugu

„Mina, supervaras“. Foto: promo

„Mina, supervaras“
Osades: Tiit Sukk, Tõnn lamp, Ivo Uukkivi, Maria Klenskaja
Lavastanud: Pierre Coffin, Chris Renaud
1 tund ja 35 minutit
Hinnang: keskpärane
Vaata kinode kavasid siit.
 

Filmikunst on vana, vähemalt inimlike mõõdupuude järgi, ulatudes juba sajanditagusesse aega ja seda on ka näha. Selle saja aasta jooksul on praktiliselt kõike juba tehtud ja nähtud ning üha vähem linastub selliseid filme, mida võiks täiesti ausalt, käsi südamel originaalseks nimetada, kuid loomulikult esineb ka erandeid. Eelkõige just filmikunsti alaliikides, mille üheks säravamaks näiteks on arvutianimatsioon.

See žanr on veel piisavalt noor, äsja teismelise ikka jõudnud, ning väga mitmekülgsete tehniliste võimalustega, andes asjast huvitatud kinomehele või -naisele võimaluse luua täiesti midagi uut. Kahjuks omab raha tänapäeva filmikunsti juures väga suurt rolli ja sellepärast keskendubki arvutianimatsioon enamasti väiksemale vaatajale suunatud meelelahutuse tootmisele, mis iseenesest polegi ju nii paha, sest hundid on söönud ja lambad terved, kuid ei loo värskeid maailmu, mida oleks kõigil rõõm avastada.

Verivärske „Mina, supervaras“ üritab minna natuke teist teed, pakkudes kulunud klišeedele ja etteaimatavatele süžeekäikudele veidi erinevaid lahendusi. Enamasti küll mitte kõige õnnestunumalt.

Filmi peategelaseks on kurikaval Gru, kes on end seni pidanud kõige paremaks supervargaks terves maailmas. Tema positsioon satub aga löögi alla, kui ühel päeval lähevad kaduma kuulsad Egiptuse püramiidid.

Loomulikult ei kavatse Gru sellise sündmuste käiguga leppida ja mõtleb välja geniaalse plaani, kuidas pihta panna Kuu. Selleks peab ta lapsendama kolm orvuks jäänud plikatirtsu, kes muudavad paadunud pahalase saatust igaveseks.

Iseenesest on ju tore, kui tüüpiliste rääkivate loomade ja imala ninnunännutamise asemel tuuakse publiku ette tegelane, kelle moraalsed väärtused ei ole nii üheselt mõistetavad. Supervaras Gru on just selline mitmekülgne karakter, kelle äraspidistele tegemistele oleks lausa lust kaasa elada, kui need ei piirduks ainult sirgjoonelise tantsu ja tagaajamise ja selgelt etteennustatava lõpplahendusega.

Pisut rohkem tööd loo kallal ja veidike vähem sisutühja veiderdamist ning tulemuseks oleks linateos, mida võiks kõhklematult teistele sarnastele eeskujuks tuua. Sellisel kujul seda igatahes teha ei saa.

Hea idee on läinud vett vedama keskpärase teostuse tõttu ja „Mina, supervaras“ ei kerki lõppkokkuvõttes mitte millegi poolest esile. Meelt see küll lahutab, kuid ununeb veel kiiremini, kui kulub aega kinosaalist väljumisele.