Mitmed suvefestivalid reklaamivad end kui looduskaunis kohas, eriti hea atmosfääriga muusikasündmusi. Tihti aga juhtub – nagu ka sellel aastal Positivusel –, et juba esimese päeva õhtuks on ilus ala ära lagastatud, palju sodi ja prügi maas laiali. Mitu tonni prügi teie iga festivali lõppedes ära viima peate?
Seda ma öelda ei oska, mitu tonni me prügi täpselt ära veame, aga eelmisel aastal see maas igatahes ei vedelenud, või isegi kui vedeles, korjati kiiresti ära. Jälgime väga hoolega festivali prügimajandust, kogume eraldi topse ja oleme inimestele piisavalt äraviskamise võimalusi tekitanud.
Miks olete valinud toimumiskohaks just Põlva?
Intsikurmu metsapark on ajalooline ja legendaarne muusikakoht. Jakob Hurt ja Jaan Vahtra olid need, kes selle koha avastasid, ning esimesed eestlaste kooride kooslaulmised toimusid siin juba 1855. ja 1857. aastal. Lisaks on siin nõukogude ajal toimunud ka üliõpilasmalevad. Kogu metsapark iseenesest on juba nii vahva, et oleks patt just siin ühte toredat festivali mitte korraldada.
Teie missioon on üsna ambitsioonikas. Soovite harida inimesi kultuurselt ja õpetada neid intellektuaalselt aega veetma. Kas see soov ajada oma asja nõnda suure missioonitundega tuleneb samuti koha ajaloolisest taustast?
Kahtlemata! Meil on meeskond, kuhu kuuluvad mitme eluala inimesed, nagu ametnikud, eraettevõtja, päästeametnik ja arhivaar näiteks. Muusikalise programmi eest vastutaja on näiteks ka PÖFFi lühifilmide festivali Sleepwalkers tegevjuht Martin Ruus, kes on Põlvast pärit ja ühtlasi ka Intsikurmu algataja.