Äike ja välgulöögid on inimeste meeli paelunud alates inimkonna algusaegadest. Erinevates kultuurides on äikest seostatud jumalatega ning taevaste jõududega.
Pildiseeria äikesest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle loodusnähtuse vastu ei ole huvi kaotatud ka tänapäeval ning seda jäädvustatakse nii fotodel kui videotel.
Äikese puhul on tegemist mitmest komponendist koosneva elektrilise atmosfäärinähtusega, mida põhjustavad tõusvad õhuvoolud ja konvektsioonipilved. Äikesega kaasnevad välgud, mis on näha valgusefektina ning müristamine, mis on kuulda helina.
Äikesega võib kaasneda hoovihm, rahe, tugev tuul, vahel tromb või vesipüks.
Kui äike leiab aset jahedal ajal, siis võib sadada jääkruupe ja hooglund.
Välku on näha kas äikesepilvedes, pilvede vahel või pilve ja maapinna vahel. Välk kestab keskmiselt 0,2 sekundit, kuid selle ajaga jõuab elektrisäde käia näiteks pilve ja maa vahet paarkümmend korda.
Enim esineb joonvälku, mis on tavaliselt kuni kolme kilomeetri pikkune.
Kui tahetakse teada, kui kaugel on välgulöök, siis tuleb välgu ja müristamise ajavahe sekundites jagada kolmega. Aluseks on, et heli läbib kolmes sekundis ühe kilomeetri.
Maal on äikest samaaegselt ligi 2000 paigas. Ekvaatorile lähematel aladel on rohkem äikest, sellest kaugematel aladel vähem. Põhjuseks on, et jahedama kliimaga piirkondades on madalamad temperatuurid ning vähem temperatuurikontraste.