/nginx/o/2010/10/12/448178t1h0e8f.jpg)
Austraalias rändamiseks pöidlaküüti kasutades kohtab kõikvõimalikke huvitavaid inimesi, nende seas politseinikke, kellele maanteel hääletajad ei pruugi meeldida.
Omal käel Okeaanias 9: Hääletamine läbi Austraalia kujunes seiklusrikkaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool aastat Uus-Meremaal rännanud, otsustasime edasi liikuda Austraalia mandrile ja seal oma seiklust jätkata. Meie maandumispaigaks sai talvine Sydney, kus muru oli erkroheline ja taevas säras soe päike. Talv tähendab siin päeval keskmiselt 10-15 soojakraadi, pisut tuulist ilma ja vahel vihma.
Häälega läbi Austraalia
Meie esimene peatuspaik oli nelja noore pool, kellest üks, Kõrgõzstani päritolu ja arhitektiametit pidav neiu, on ajutiselt Eestiski elanud ja üllatas meid oma eesti keele oskusega. Parajasti toimus 17. Sydney kunstibiennaal, mille raames nii linn kui lähipiirkond täitus näituste, installatsioonide ja töötubadega. Pikad järjekorrad sadamas ootasid praami, mis kunstihuvilised tasuta Kakaduu saarele kunstinäitusele viisid. Vanades laevaehitushoonetes oli väljas suur hulk installatsioone ja muid taieseid. Päris tore kogemus on külastada saart kui galeriid, kus iga nurgatagune üllatab millegagi.
Et Austraalia ilm oli meie kohale jõudes veel talvine, otsustasime kohe edasi minna põhja, kus talv kuivem ja soojem. Algse plaani järgi pidime laenama sõpradelt auto, aga et see oli varastatud, asusime teele hääletades. Sydneyst alustades ei teadnud me veel, et sellest saab üle 2600 kilomeetri pikk teekond idaranniku põhjaosa Cairnsi linnani.
Rännakul tutvusime mitmekümne inimesega, kes tahtsid meie lugu kuulda ja olid nõus endast rääkima. Säravamad mälestused on vahest hipilikust prouast, kes meid oma minibussi võttis, pea kogu auto sisu ümber paigutas, öömaja pakkus, huvitavaid lugusid oma elust rääkis, oma joonistusi näitas ja Markoga kitarridel jämmis.
Eredalt on meeles ka moslemist mees, kes meid lausa 400 kilomeetrit edasi sõidutas ja selle aja jooksul mitu korda peatus, et palvetada.
Poolakatest abielupaar peitis meid oma karavani, kus istekohti ei olnud. Nad olevat ise just läbi Aasia hääletanud ja kuna nii paljud inimesed olid neid aidanud, pidasid nad oluliseks meidki aidata.
Pisut negatiivne lugu oli vanema härraga, kes kogu tee oma elu üle kurtis ja paar korda sõidu ajal silma väsimusest looja lasi. Õnneks lõppes kõik turvaliselt, meie jõudsime kenasti sihtpunkti ja mees jäi platsile puhkama.
Oma viimasel pöidlaküüdipäeval puutusime esimest korda kokku politseiga, kes teatas, et Queenslandi osariigis ei ole hääletamine lubatud.
Tee möödus puhates ja rassides
Sellel teekonnal oli meil kaks pikemat peatuspaika, esimene neist Hookil, mis on üks suuremaid saari Whitsunday saarestikus.
Nimelt leidsime rannikult Airlie Beachi infostendilt kuulutuse, et saarele otsitakse vabatahtlikke, kes teeksid 4,5 tundi päevas tööd ja saaksid vastutasuks prii elamise-toidu, peale selle snorgeldamise ja kajakkimise varustuse kasutamine. Kui saarele jõudsime, selgus, et kuna hostelis on vaid mõni klient, on töödki päevas paari tunni jagu, seegi pigem enda järelt koristamine.
Saarele jäime kolmeks nädalaks, selle ajaga värvisime ära väikese maja, koristasime pesuruumi ja pesime pesu.
Hooki saar on omamoodi mahajäetud nurgake, kuhu rikkad turistid ei tule, sest siinne majutus on vana ja pisut ligadi-logadi. Niisiis tõigi vahel harva praam meile rändureid ja erapaat noori avastajaid. Saar on küll suur, kuid elanikke vaid neli: saarevaht naisega, paadivarustuse eest vastutaja ja kokk.
Pärast Uus-Meremaa fauna kesisust oli nauditav näha iga nurga peal elu ja värvi: korallide vahel ujuvad Nemo multifilmist nähtud kalad, liblikate parved, ussid, iguaanid, suurte kollaste silmadega koovitajad.
Viimasel saarel oldud nädalal kohtusime mesinädalatel austraallastega, kes meie sihtkohast Cairnsist pärit. Hiljem tee ääres hääletades sõitsid nad juhuslikult mööda, pakkusid meilegi küüti ja jagasid numbreid, et Cairnsis saaksime nende kaudu tööd.
Kui Hooki saarel veedetud aega võiks nimetada suureks puhkuseks, raamatute lugemise ja joonistamise perioodiks, siis järgmises sihtkohas Bowenis, vastupidi, möödusid meie päevad tööd rügades.
Vaatamata sellele, et olime oma kulud madalad hoidnud hääletades ja vabatahtlikku tööd tehes, hakkas rahavaru vaikselt otsakorrale jõudma ja oli tarvis kiiresti töö leida. Seepärast rihtisimegi Bowenit, kus algas tomatite korjamise hooaeg.
Ärgata tuli kell 5, et 6.30 põllul olla. Pidevalt kummardudes ja seljavalu saatel kuuma päikese all töötasime umbes kella 17ni.
Keskmine päevapalk oli 90-150 dollarit (900-1500 krooni). See kõlab üüratuna, kuid arvestades, et hostel, mille kaudu selle tööotsa saime, võtab nädala ööbimise eest 200 dollarit (2000 krooni) inimeselt, ei tundugi rahaline võit teab mis suur. Pigem tekib tunne, et toidad hostelipidajat. Aga kui muud võtta ei ole ja raha on vaja, on hostelid viimased õlekõrred, millest haarata.
Pärast kahte nädalat selgamurdvat tööd asusime hääletama Bowenist 400 kilomeetrit põhja pool asuvasse kuurortlinna Cairnsi, et jõuda seal toimuvale reggae- ja maailmamuusika festivalile. Siingi olime ennast vabatahtlikuks registreerinud, et mõne tunni töö eest saada tasuta pääsmed kahepäevasele peole. Taas osutus vabatahtlik töö äärmiselt lihtsaks: festivalieelsel päeval tuli aidata õllekaste tõsta ja ala riisuda.
Nimetatud festival oli väga mõnusa atmosfääriga, kolmele lavale olid esinema tulnud nii Austraalia kui Uus-Meremaa kuumad nimed: John Butler Trio, Cat Empire, Katchafire, Tiki Taane.
Kes teab, kus meie tee edasi kulgeb, sest nagu öeldakse: parim plaan on plaanitus.