Abieluettepanekud ja puhas porno: loe, mida räägib austraallanna Eesti hostelis töötamise kohta

Mida tähendab õieti pidu, kust on võetud arvamus, et see on haletsusväärne ja loomalik seisund ehk läbu? Foto: Corbis/Scanpix

Tallinna hostelis töötav noor austraallanna kirjeldab oma töö-ööd ebanormaalsena. Loe ja avalda arvamust! Kas sina saad aru mis austraallanna imestama pani?

Järgneva teksti on kirjutanud Austraaliast pärit vabakutseline kirjanik Julia:

Kell on 3 öösel ja minu 10-tunnine vahetus ühes Euroopa populaarseimas hostelis hakkab poole peale jõudma. Ma olen Tallinnas, Eesti (peo)pealinnas ja elu siin ei anna võrreldagi sellega, millega ma kodumaal Austraalias harjunud olin.

Sellistel öistel vahetustel olen ma harjunud nägema tugevas  alkoholi- ja narkojoobes turiste, kelle teod küündivad igasuguste rõvedusteni.

Reisimine Euroopas valmistas mind selleks tööks hästi ette. Ma olin näinud ja kuulnud rohkem, kui vaja oleks olnud. Ükskord pidin ma tuba jagama 12 inimesega, kelle hulgas oli ka paarike, kes arvas, et teiste juuresolekul seksimine (sh. häälitsemine) on täiesti normaalne.

See Amsterdamlik punaste tulede seksishow lõpetas aga narivoodis paarikese kohal magav vanem meesterahvas, kes neile pudeli vett kaela kallas ja neil mujale askeldama minna soovitas. Manitsus päädis poolpalja kaklusega.

Teinekord juhtus aga nii, et üks minu toakaaslane otsustas kell 4 öösel purjuspeaga hostelisse saabudes tuled põlema ja YouTube'st valjult Katy Perry lood mängima panna. Nii mina kui ka teised toakaaslased ei olnud varahommikusest karaoke kontserdist vaimustatud.

Mõlemasse ülaltoodud olukorda sekkusid ka hostelite töötajad ja kõigil oli palju piinlikku seletamist. Hosteli kangelane, mees veepudeliga, pidi sel õhtul hostelist lahkuma.

Jah, ma olen kindlasti olnud mitmete väga imelike situatsioonide tunnistajaks, aga nüüd on rollid vahetunud. Nüüd saan mina, hotelli töötajana, asjadel silma peal hoida ja ise inimesi paika panna.

Nii et kuidas on elu teisel pool hosteli vastuvõtuletti? Ma räägin teile kõige enneolematumast olukorrast, mis minuga ühel õhtul juhtus.

Uksekell helises ning hosteli nõuete kohaselt küsisin ma külastajatelt nende toa numbrit. Teisel pool toru kõlas itsitamist ning keegi nimetas tuba naljatledes "pornoks", kui neil toa number meelde tuli, avasin neile ukse.

Mis olukorraga ma nüüd tegelema pean hakkama? Tundus nagu ma oleks neile üksikutele meesturistidele viimane võimalus õhtu jooksul naisterahvalt mingisugustki tähelepanu saada. Letini jõudes hakkasid mehed minuga kohe jutustama ja mesijuttu ajama.

See ei olnud mitte esimene kord. Olen juba harjunud, et meesturistid (enamjaolt purjus) tahavad mulle rääkida oma seikluslikest õhtutest, suudlustest ja Tinderi tutvustest. Teistel juhtudel püüavad mehed minuga sügavaid vestlusi arendada ja ette on tulnud ka veidraid abieluettepanekuid (5 potentsiaalset abikaasat ja lugemisel).

Järgnevat vestlust ei näinud ma tulemas:

"Kas Joel jõudis juba tagasi?"

"Ei, ta ei ole veel siia jõudnud, aga ta oli lahkudes päris purjus. Mis juhtus?"

Edasi rääkis peamiselt sakslastest ja austraallastest koosnev grupp mehi mulle loo oma sõbrast ja sellest, kuidas ta klubist välja visati peale seda, kui ta ühe naisterahva peale oksendas. Pärast seda, kui nad olid mind oma õhtu õnnestumiste (ja peamiselt ebaõnnestumistega) kurssi viinud, läksid nad oma tuppa magama.

Umbes kell 4 öösel helises uksekell uuesti. Ma avasin ukse ja sealt ta tuli - Joel.

"Ta vihkab mind, ta vihkab mind."

"Kes sind vihkab?"

"Ma ei suutnud seda püsti saada."

"Mida?"

"Ta tahtis ühes vahetänavas seksida. Külm oli ja ma lihtsalt ei suutnud..."

Oh issand. Miks ta mulle sellest rääkis? See kutt oli täiesti purjus ja komistas iga sammu järel. Öö oli üli külm ja ma ei kujutaks ettegi sellise ilmaga koju kõndimist rääkimata mingist seksuaaltegevusest tänaval.

Mind valdas järsku emalik instinkt, viisin Joeli tema tuppa ja panin ta magama. 

Kui kell sai 5, tuli aeg hakata WC-sid koristama. Ma läksin tualettruume üle vaatama ja nägin, et ühe duši all oli keegi.

Imelik. Sellisel kellaajal tavalielt keegi hostelis enam duši alla ei lähe. Sain aru, et seal oli 2 inimest.

Ühelt poolt oleksin ma võinud nad hostelist välja visata, kuna see on reeglite vastane. Samas saaksin ma ka silma kinni pigistada. Valisin viimase varjandi, kuna hindasin nende võimet kahekesi nii väiksesse duširuumi ära mahtuda.

Jätsin nad tegutsema. Hostel ei ole väga mugav koht oma seksuaaliha väljaelamiseks, kuna võimalused selleks on piiratud.

Nii lõppeski minu õhtu. 

Reisimine võib inimestes tuua välja nende kõige halvimad ja parimimad küljed. Tehakse asju, mille peale kodukohas isegi ei tulda, reisimidel kehtib vähem reegleid, standardid alanevad, ollakse avadud kõigele ja kõigile.

Elu hostelis ongi täpselt selline.

Meile jääb austraallanna ehamtus ebaselgeks. Kas teie saate aru miks austraallanna sellist õhtut erakordseks peab?

Loe inglise keelset versiooni SIIT!