Alati palju kirgi kütva pro-klassi parimaks sõitis end seekord Kristjan Salmre, kes võitu juba mitu aastat oodanud ning selle nimel kõvasti vaeva näinud. «Ei osanud seda küll oodata ja eks teene tegi ka see, et ma ei pidanud kokku minema Harold Valdmaga, kes on kahtlemata üks meie paremaid sõitjaid», tunnistab Salmre ning ei unusta loomulikult ka oma meeskonda tasemel panuse eest tänada.
Salmrele endale tuli võit ka seetõttu üllatusena, et asjas sees olles ja võistluste kulgu mitte jälgides lasi ta endale kärbseid pähe ajada. Nimelt arvas mees finaali sõites, et tegu on hoopis 3.-4. koha sõiduga. «Ilus üllatus oli», naerab mees, kuid tunnistab, et mõnikord on kaotamine lihtsamgi. «Kui ei võida, on elu rahulikum. Iga koht üles toob uusi sõpru, aga paraku ka vaenlasi.»
Ohtlik rada lõhkus autosid.
Kuivõrd betoonäärtega Laitse rada on küllaltki nõudlik, siis tuli lisaks autodevahelistele plekimõlkimistele ette ka mitmeid avariisid vastu raja äärt, kus kannatajateks jäid õnneks siiski vaid autod ja mitte inimesed. Kõige kõvema kokkupõrke seinaga tegi Randar Kajo, kes enam kui 100-kilomeetrise tunnikiirusega betoonpiirdesse põrutas. Kajo sõnul oli raske öelda, mis täpselt juhtus ja hiljuti teisegi pea samaväärse äparduse üle elanud autosportlane oli siiralt õnnetu. «Arvestades, kui raske on Eestis sponsoreid leida, siis ei ole ma kindel, kas enam autot sõidukorda saangi», nentis noormees. Peamine on siiski, et suuremaid tervisehädasid ta enda juures ei täheldanud ning tuleb vaid pöidlaid hoida, et ka majanduslik pool positiivse lahenduse leiab.