Galerii: Chilling Schillingu moodi

4. juulil peeti Kilingi-Nõmmes taas Schillingu festivali, mille loosung “Ilusa muusika festival” end täielikult õigustab. Suveaeda koguneski nii ilusat muusikat kui kauneid inimesi. 

Schilling on vallutanud paljude muusikasõprade südamed ehk oma erilisusega: rahulik suvine tšill kuskil Kilingi-Nõmmes; laotad teki maha ja unustad tiksudes maailma. Eriti mõnus on, kui jõuadki juba kell 15.00 päeval kohale, vajud kodukokkade leti ääres diivanisse, sööd tiramisut, jood rabarberilimpsi ja lased taustamuusikal, mis koosneb dream-popist ja ambientsetest helilainetest, end lihtsalt kanda, teadmata, kes see bänd on, kes parasjagu laval Schillingut sisse juhatab. Nii see Jekaterinburgi ühemeheprojekti Polly, Tartu kollektiivi She Bit Her Lip ja Micucu, kes Schillingul ilmus lavale 6-liikmelisena, ajal oli. Vaat, et tekibki tahtmine, et nii jääkski. Veel enam, arvestades õllefestivalide rohkust ja väge täis mehepoegade hulka, kes sinna ära eksib õllekappa kallutama, kohalikust estraadist rääkimata, mis on kõigile ammu pähe kulunud ja teadlikuma publiku ära tüüdanud.

FOTO: Madis Sinivee

Kes stiiliprohmakaid või muid ämbreid antud kirjutisest otsima kipub, võib lugemise heaga pooleli jätta, sest Schillingul neid ei ole. Tiks on mõnus ja bravuursema naiskodaniku seelikusaba alla vaadata ei tihka. Ainus, kes ehk väljakutsuv kuidagi tunduda võis, oli Chungin, kes roosa kleidiga C lava vallutas ja harkis jalgadega tähelepanu püüdis. Meheuhkust siiski näha ei saanud, sest mees oli alukad kodus jalga tõmmanud. Performance-kunstnikuna tuntud ekstravagantne Billeneevegi pidas end viisakalt üleval ega paljastanud ühtegi “strateegilist” kehaosa.

FOTO: Madis Sinivee

FOTO: Madis Sinivee

Kui aeg Würffeli käes, oli õige aeg jalga sirutada ja elektropopil end lava ette lasta lennutada. Baleriini välimusega võluv vokalist Rosanna Lints kirgastas koosseisu ning tõmbas ärkava murufestivali publiku käima. Stocholmist pärit koosluse Simian Ghost ajal võis pausi pidada ja Vaiko Epliku kontserdiks end taas lava ette seada. Eplikul on suurepärane oskus publikuga kontakt luua ja mitte ainult esitatava loomingu, vaid suhtlusega lavaesine endaga kooskõlla panna. Artisti muusikakirjutamise kõrge tase ja vahetu maneer ei jäta publikut külmaks ja toob igal kontserdil lava ette hulgaliselt fänne. Lihtne, kuid  kannab endas nii palju, nagu Schillingu jaoks loodud. Lisada võib veel, et bassist Kostja Tšebulevski näeb laval alati ülimalt äge välja.

FOTO: Madis Sinivee

FOTO: Madis Sinivee

FOTO: Madis Sinivee

Soome kvartett Siinai ajal jätkusid unelevad meeleolud. Korduvate motiividega hüpnootiline postrock tõi tagasi pealelõunase uimasuse ja oli pisut igav. Õhtuhämaras, kui meeled on virgastunud, ei taha meditatiivsesse seisundisse kuidagi langeda. Siinkohal võib aga öelda, et Siinai võiks paikneda ka Kukemuru ambienti line up'is.

Tamperes tegutsev Mumrunner on kahtlemata eriline kooslus ning ilusale hipifestivalile hästi istuv. Mõtlikud, kuid kaasahaaravad helimaastikud otsekui lahvatavad laval ning tõmbavad endasse. Nüüd on emotsioon täiuslik ja piletitädi vanaemalik manitsus: “Elu24! Paluks positiivses valguses!” võib täide minna.

Kirsiks tordil osutus aga Taani duo Rangleklods, kes oli publiku poolt ilmselt väga oodatud ning meelitas lavaesist täitma ja paremat kohta tantsupõrandast enda jalge alla haarama kohe peale Mumrunneri lahkumist. Avalugu “Schoolgirls” tõmbas koheselt bändiga ühte rütmi ja omapärane tehnoloogiline urbanistlik helipilt metsatukas lõi ainulaadse atmosfääri. 

FOTO: Madis Sinivee

Siiski ei ole vaid kokkutulnud esinejateplejaad see, mis Schillingu eriliseks muudab. See on õdus kodusus, perekesksus, pakutava toidu valik ja rohked tuttavad, kellega kokku joosta, pinksi mängida või aasal lobiseda ja nalja visata. Mõni lebas Swedbank’i oranžil sponsorpleedil ja lahendas hoopis ristsõna.

FOTO: Madis Sinivee

Schilling on nagu teine jaanipäev. Kui jaanidel pilved kipuvad taevast varjutama ja vihmavaling end tagasi ei hoia, siis Schillinguga on vastupidi. Ilus ilm on alati garanteeritud ja öö, mis päris pimedaks ei lähegi, justkui kutsub taas sõnajalaõit otsima.

FOTO: Madis Sinivee

Tagasi üles