Masu pani Aarne Valmise iga krooni lugema

Aastaid meelelahutusäris tegutsenud Aarne Valmis tõdeb: «Ma olen viiekümnene mees, mis minus enam muutub? Aga ei! Inimene õpib ja muutub surmani.» Foto: Raigo Pajula

Kakskümmend aastat meelelahutusmaailmas tegutsenud Aarne Valmis tunnistab, et majanduskriisi tõttu pidi ta tänavu kaaluma kõigi oma tegemiste kulusid rohkem kui kunagi varem. Veeretas iga krooni näppude vahel, et see ikka õigesse kohta läheks.
 

Mis teid tegevuses hoiab, kas millegi põlistamise vajadus või soov tunda end kasulikuna?

Kõik need asjad. Eelmise majanduslanguse ajal, kui raha ei liikunud, tegime rahvalike lauludega plaadi «Raha paneb rattad käima». Tegime selle plaadi õnnetutena. Jõulud olid tulemas ja sissetulekud nullis. Teeniks või 5000 krooni, saaks jõulukingid ära osta ja ausa mehena koju minna!

Tollal olid kassetid ka ja ühikutes müüsime seda plaati üle 10 000. Aga see «Kullafondi» sari – tahaks, et asi oleks olemas. Või siis Iff. Lindistasime teda terve orkestriga Eesti Raadio stuudios. Need on sellised kulud, et oi-oi. On asju, mida teed raha teenimiseks, et majandada peret ja hästi elada. Aga on asju, mis pole teenimiseks. Ma proovin neid tasakaalus hoida.

Vana Baskini Teatriga on veel see asi, et inimesed usaldavad sind. Oled loonud töökohad, inimesed loodavad sinu peale, nad on sinuga arvestanud ja ma ei saa käega lüüa. Selles mõttes teatri puhul mingit majanduslikku põhjust olla ei saa.

Eelmisel aastal läksime miinusesse ja selleks, et mitte jätta asju maksmata, andsin oma teise firmaga teatrile laenu. Ehk õnnestub nüüd nulli saada. Aga jah – põhiliselt hoiabki käigus see, et inimesed on minuga arvestanud ning ma ei saa neile öelda, et ma enam ei viitsi. Kuigi mingil nõrkushetkel isegi ütleks. Aga ei-ei-ei! Paarkümmend südamega töötavat inimest on minuga arvestanud ja ma ei saa neid alt vedada. See on üks mootor. Teine on need plaadid, et midagi jääks alles.

Sel aastal on eriti hea tunne, sai tehtud kaks kontserttuuri (Valmise korraldatud oli «Disko pole oluline, punk on põhiline» ning Jaan Tätte ja sõprade ringreis – toim), mille üle võib uhke olla.

Masu 97 ja praegune seis. Palun kõrvutage neid majanduskriise oma vaatevinklist.

Tookord oli ikka pehmem. Aga ikkagi – bände ei tellitud ja suured peod jäid ära. Tollal olid kassetid põhilised, nende müük kukkus metsikult.

Kuidas plaadimüük praegu edeneb?

Sel aastal on kerge tõus, nii 15 protsenti. Eelmisel aastal oli metsik langemine. Nii et plaadimüügis oleme põhjast läbi käinud. Miskipärast mulle tundub, et see jõnks on optimismist, et enam hullemaks minna ei saa. Sest eelmisel aastal kirjutasid ju kõik lehed, et meil on nii palju töötuid ja kogu aeg läheb halvemaks. Ongi nii, et kui sellest kolm kuud rääkida, siis ongi tuksis. Firmad on ennegi pankrotti läinud! Aga kahte masu võrrelda… ma pole nii väga analüüsinud. Sel aastal kaalusin kas või oma tegemistes kõiki kulusid rohkem. Veeretasin seda krooni näppude vahel, et ta ikka õigesse kohta läheks.

Kui tasuv plaatide väljaandmine on?

«Kullafondi» sari püsib plussis. Eks ta nii on, et mingi asja annad välja ja maksad peale, teine toob ise tulu. Alo Mattiisen viis välja, Mati Nuude tõi sisse. Kokkuvõttes jäid mõlemad plussi. Kolmkümmend kogumikku on tehtud. Olen enda peale natuke tige, et oleme uimaseks jäänud. Vanasti tegime neli-viis plaati aastas, nüüd kaks-kolm. See on selline omamoodi asi – ma ise olen selle üle uhke. Need on reeglina originaallindistused, kusagilt üles leitud.

Kõik teavad ju Kuldse Trio «Lasnamäe valssi»? Aga seda lugu polnud olemas, lindistused olid kadunud. Lõpuks leidsime plaadile kontsertlindistuse. Aga see on olemas. Ja kui see on olemas... Ma unistan, et ühel hetkel on mul kõige olulisemad asjad ära plaadistatud. Praegu võin nautida seda tunnet, et olen väikene kruvi asja juures ja see asi on nüüd olemas.

Nagu ka kontserttuurid – ma naudin seda, et olen midagi teinud. Tättega teeme ka plaadi. Oli, enam ei ole ja viie aasta pärast ei mäleta seda sündmust keegi. Aga kui ta on plaadina olemas, vot siis tuleb hea tunne, et ma olen ka midagi teinud.

Eestis pole ametlikku plaadimüügi statistikat. Igaüks kergitab oma saba ise. Ehk prooviks paika panna mingid suurusjärgud, et mis on kuldplaati väärt, milline on keskmine ja milline kesine plaadimüük?

Ma ei tea, miks meil seda pole. Mul on üks ühiskondlik ülesanne ka, olen fonogrammitootjate ühingu esimees. Palka ei saa, tööd tuleb teha. Ütlen, et see on kokkuleppimise asi. Et kõik plaaditootjad ütlevad EFÜ-le või NCB-le numbrid. Niikuinii peame ju arvestust, et palju müüme. Juba kümme aastat istume maha ja teeme tabeli koos numbritega. Need praegused tabelid on lihtsalt pingetabelid, et seda müüdi rohkem kui toda.
Eestis müüakse plaate... alumist otsa ei oska ma öelda, ülemine ots, mõned tipud, võivad jõuda 10 000 kanti. Parematel aegadel küünditi 20 000ni. Aga kes praegu müüvad 3000 plaati, võivad öelda, et väga hästi läks. Üle 3000 on väga edukad ja 10 000 asju tuleb aastas ette üks-kaks. Seda kohta hoidis pikalt Meie Mees. Aga nende plaat maksis 99 ja Mati Nuude kullafondikogumik 249 krooni. Ning need olid mõeldud mingil määral sarnasele publikule. Ma ütlen nii, et teoreetiline lagi on 3000 ja üle 5000 on juba medalit väärt.

Mida Vana Baskini Teatri juhtimine teile pakub?

Peavalu. Heh-heh. Ja see läheb iga päevaga suuremaks. Poliitika, mis meil on, paneb pea valutama. Ja ma ütlen ausalt, et Eesti riik on Euroopas ainuke, kus rahvusooperil pole sooduskäibemaksu, kollasel ajakirjandusel on. Ma utreerin veidi, aga nii see on. Riikides, kus on kõvad käibemaksud, ei anta ka kollasele ajakirjandusele armu. Ja kui hakkad eurodirektiive uurima, siis iga liikmesriik võib määrata soodustusi just neile valdkondadele, mida ta oluliseks peab.

Ja kas see peavalu tasub end ära?

Selle taustal on natuke naljakas mõelda, et me oleme ainuke teater, kes toob riigile rohkem sisse, kui viib välja. Linna toetus on vähenenud, riik toetab meid sama palju kui mingit Jõhvi näiteringi. Ma olen kõik mõeldavad kärped juba ära teinud. Grimeerija on ka kostümeerija, bussijuht rebib piletikontse. Kõik ametid on nii kokku pakitud, et siit pole enam kuhugi edasi minna. Järgmine etapp on see, et näitleja paneb ise dekoratsioonid üles ja müüb ka pileteid.

Teine asi on see, et keegi ei käsi ju seda teatrit teha. Tipphetkel 2008 andsime 236 etendust aastas. Meie külastajate arv jõudis Viljandi ja Pärnu teatri kanti, Rakvere jäi ettepoole. Tekib ettekujutus, et kui end tõestame, siis meid pannakse tähele ja antakse toetust juurde. Aga ma olen aru saanud, et see on suhteliselt loll lootus.

Kas tunnete ennast meelelahutusettevõtjana vastutavana, et mõned asjad on läinud nii, nagu nad on läinud. Et kasutatakse kunagi teie ette antud mustreid ja skeeme?

Ma ei ütleks, et asjad on halvasti läinud. Tootmine on ka selline huvitav asi. Kunagi tegime Jami ja siis tuli neid väikesi Jame päris palju. Nad ei jäänud püsima. Aga kas me tahtsime teadlikult mingit mustrit ette anda? Vaevalt. Paljusid asju ei tehta ju teadlikult, vaid vaistlikult. Kui see Jami värk oli, siis enne oli 2 Quick Start diskomuusika lipulaev. Aga me jõudsime plaadini esimesena. See oli põnev.

Ning tagantjärele uskumatu, et suutsime Jami duot müüa sama raha eest nagu 2QSi suurt bändi. Nõudlus läks suureks, turg pani asja paika. Need asjad käivad nagu jumal juhatab. Terminaatori esimesed lood ja kassetid tegime koos, siis läksid teed lahku. Läbi saame siiamaani.

Või siis Onu Bella, tollal oli ju intriig, et kas võib teha ja kuidas toimib ja mis juhtub. Tagantjärele võib, jah, jääda mulje, et kõik oli teadlik. Kuid tol hetkel me ei teadnud. Isegi Bella kõige kuulsam lugu «Ma võtsin viina» tehti ju kogemata! Stuudioaega oli üle ja siis kribati ruttu veel üks lugu. Kullerkupp tegi põhja ja Onu Bella mõtles teises toas, et mis teksti ma siia panen? Panustati muudele lugudele ja see, mis tuli kogemata, tuli kõige parem!

Tihtipeale arvatakse, et mingi asi on targalt tehtud või läbi kaalutud. Enamasti teeb elu oma korrektiivid ja asi, mille puhul arvad, et just nii võiks teha, ei lähe üldse. Ja edu tuleb sealt, kust väga ei ootagi. Mul on suvetuuridega nii, et jääb mulje, et kogu aeg läheb hästi. Ei ole.

Millest te jõudu ammutate?

Ma korraldan 88ndast ju neid roheliste rattaretki. See on minu jaoks üks mu akudest. Igal kevadel teha üks rattaretk. Meil on hea seltskond, mis on pidevalt uuenenud. Aga näiteks Peep Veedla (korraldab muu hulgas Käsmus kvaliteetkontserte – toim) on seal algusest peale. See on selline vahva asi, mida ma olen 21 korda teinud.

Kunagi oli see poliitiline – fosforiit ja Paldiski linna tungisime ka sisse. Ja Petseri taha tahtsime Eesti piiriposti püsti panna. Pärnus panime jõkke suubuvale solgitorule punnid ette. Need on mälestuskillud, mis toidavad. Praegu on ta rohkem sportlik matk, poliitiline sisu on taganenud.

Kas teised inimesed aitavad ka akusid laadida?

Jah, kas või nüüd Jaani tuuri ajal. Seltskond, kellega ma olen koos töötanud, on niivõrd pikk ja lai, Ivo Linnast Hardi Volmerini, Tätte ja Matvere. Inimesed, kellega ma koos asju teen, on kihvtid ja neil on nii palju rääkida. Ma tunnen kogu aeg, et saan neilt midagi põnevat. Ma ammutan seda. Baskini teatriski tegin ühes tükis kõrvalrollis kaasa. Ja Maria Klenskaja, kes on elav teatrileksikon – jutud ja õpetussõnad mulle on nii vahva asi kokku, et...

Nad on suured inimesed ja tõelised kunstnikud. Räägid elust ja põhimõtetest ja midagi neist vestlustest tilgub sullegi ja enda mina täiustub sellega. Nad on inimestena ise isiksused, suvalised joped ei lae sind. Ja need põnevad inimesed on see, mida oma töö juures naudin. Teinekord seda ei panegi tähele, kuid sa saad sellest hiljem aru. Ma olen viiekümnene mees, mis minus enam muutub? Aga ei! Inimene õpib ja muutub surmani.

Kuid sellised asjad ei paista välja. Välja paistab Tätte tuur, aga igal aastal pole selliseid kontserte. Suuri õnnestumisi juhtub kolme-, äärmisel juhul nelja-aastase intervalliga. Mulle meeldib üks Tõnis Mäe ütlemine: show-bisnis on nagu varjupoks. Tuled välja ja siis lähed jälle peitu. Sa ei saa kogu aeg olla, sa väsitad ennast ja teisi, pead minema vahepeal peitu. Minu meelest on see väga täpne lause.