„Karatekutt“
Osades Jaden Smith, Taraji P Henson, Jackie Chan.
Lavastanud Harald Zwart.
2 tundi ja 19 minutit.
Hinnang: hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Kung fu on uus karate
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jälle on möödunud üks nädal ja jälle on üks järg/uusversioon jõudnud meie kinodesse. Sel korral on põhjaliku noorenduskuuri läbinud üks eelmise sajandi kaheksakümnendate keskpaiga populaarsemaid linateoseid „The Karate Kid“, mis omal ajal innustas sadu tuhandeid kui mitte miljoneid kohmakaid poisse üle maailma võitluskunstidega tegelema, sest neile jäi mulje, et ainult sellisel viisil on neil võimalik võita oma unistuste tüdruku süda ja saavutada eakaaslaste tunnustus.
Kas tänavune uusversioon seda tulemust korrata suudab, jääb esialgu ebaselgeks, kuid head eeldused selleks on loodud.
Ameerika autotööstuse pealinnast Detroidist pärit kaheteistaastane Dre Parker (Jaden Smith) on sunnitud oma ema (Taraji P. Henson) töökohavahetuse tõttu kaugele Hiinasse kolima. Loomulikult tekib Lääne kultuuriruumis üles kasvanud poisil igipõlistest traditsioonidest läbi imbunud Idas kohanemisega suuri raskusi.
Üks asi viib teiseni ja õige pea leiab Dre end üsna lootusetuna tunduvast võitlusest klassiõe Mei Yingi (Wenwen Han) südame ja sõpruse eest kooli kõige suurema riiukuke Chongiga (Zhanwei Wang).
Olukord pöördub viimaks paremuse poole, kui korduvalt läbiklohmituna koju ilmunud poisile ulatab abikäe endassetõmbunud majahoidja Han (Jackie Chan), kes tegelikult on kung fu meister. Loomulikult on Dre teekond tähtede juurde pikk ja raske.
Et tegu on uusversiooniga, pole stsenaristid käsikirja kirjutamisega eriti vaeva pidanud nägema. Lugu ise on ju universaalne ja mõjub tänapäeval niisama inspireerivalt kui paarkümmend aastat tagasi. Ainult peategelane on kõvasti noorema vastu välja vahetatud, kuid see on põhjendatav faktiga, et praegusel ajal saavutavadki lapsed varem küpsuse. Või siis jällegi mitte.
Arusaamatuks jääb aga linateose pealkiri, mis justkui „vihjab“ karatele, kuigi filmis pole sellele isegi mingit vihjet. Samas on see mõistetav, sest linateose ümber nimetamine näiteks „Kung fu kutiks“ oleks vaesed ameeriklased kindlasti segadusse ajanud ja nad poleks võib-olla aru saanud, et see polegi nende ammuse lemmiku „The Karate Kid“ odav koopia, vaid selle täieõiguslik mantlipärija.
Õnneks ei muuda eksitav tiitel linateose üldmuljet, mis on üllatavalt hea. Vanameister Chan ja uustulnuk Smith sobivad hästi kokku ja nendevahelist dünaamikat on nauditav jälgida. Sealjuures tuleb ausalt tunnistada, et 2010. aasta „Karatekutt“ ei jää mitte millegi poolest alla 1984. aasta originaalile.
On see nüüd hea või halb, jäägu igaühe enda otsustada.