/nginx/o/2015/06/25/4215593t1h0db6.jpg)
Euroopas möllas 650 aastat tagasi katk ehk must surm ning ajaloolase väitel tõi samas see raske haiguspuhang Briti saartel kaasa pubikultuuri tekke.
Must surm tõi Briti saartel kaasa pubikultuuri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inglismaal kaotas 1348 – 1350 katku tõttu elu umbes 1,5 miljonit inimest, edastab The Telegraph.
Cambridge`i ülikooli ajaloolase Robert Tombsi sõnul hakkas pärast haiguspuhangut ellujäänute elustandard paranema, kuna saadaval oli rohkem eluks vajalikke ressursse.
Ka talupoegadel tekkis rohkem vaba aega, mida nad veetsid õllekapa taga. Tekkisid õllejoomiskohad, kus lisaks märjukese tarbimisele mängiti mänge, vesteldi, räägiti lugusid ja loodi uusi suhteid. Seega pandi alus pubikultuurile.
Tombsi sõnul oli 15. sajandi talupoegadel ja käsitöölistel vaba aega umbes sama palju kui sajandeid hiljem, 20. sajandi keskpaigas 1960. aastatel.
«See võib tunduda ebainimlikuna, kuid mustal surmal oli ka positiivne väljund, kuna siis said alguse inglise pubid kui ka sotsiaalne suhtlus nagu me seda tänapäeval tunneme,» selgitas ajaloolane.
Ta lisas, et kuna inimesi oli vähem, siis oli neil rohkem ressursse, mida tarbida ning saagid olid head. Seega muutusid põllupidajad jõukamaks.
«Sunnismaised talupojad said vabaks, sest ei olnud enam isandaid, kellel nad kuuluks. Katk tappis ka jõukaid. Oli ka neid talupoegi, kelle isandad olid elus, kuid talupojad ütlesid, et kui neid ei vabastata, siis nad kolivad ära ja nii nad tegidki. Kui isandad tahtsid, et nende maad haritakse, siis pidid nad tegema järeleandmisi, mis lõpuks andis talupoegadele suurema vabaduse,» teatas ajaloolane.
Tombsi arvates tõusis 15. sajandil musta surma järgselt elustandard nii kõrgele, et järgmine selline uus tõus oli alles kuninganna Victoria ajastul 1880. aastatel kui käivitus tööstusrevolutsioon.
Briti saartel oli õlut pruulitud sajandeid ja seal oli ka õllejoomiskohti, kuid alles keskaja lõpul tekkis pubikultuur kui omaette kultuurinähtus.
«Varem joodi lahjendatud või lahjat heledat õlut, kuid 15. sajandil õlle sortiment suurenes ning joogikohtades hakati tegelema ka meelelahutusega ja suhete sõlmimisega,» nentis ekspert.
Tombs lisas, et igal maal on oma traditsioonilised joogikohad, kuid Briti pubi saab eristada selle järgi, et seal kaasnes õlle joomisega ka suhtlus ning lepingute sõlmimised, mitte ei olnud tegemist enda laua alla ega võidu joomisega.