Miss Bliss Faithlessist: olen kuulnud Tallinnast ainult head

Faithless Foto: Faithless

«Jumal on DJ,» kuulutas kord bänd, mille nimi tähendab tõlkes «usuta». Jätame selle vastuolu semiootikutele seletada. Elu24.ee kontoris klõbistab reporter Tõnu Lilleorg kõmu-uudist, millele te päeva jooksul korduvalt klõpsate veendumaks, et nii ongi. Toimetaja Hendrik Alla näitab mulle, kuidas on intervjuud hea salvestada. Ikka diktofoniga!

Peatoimetaja Anu Saagimi laud särab glamuurist, kuigi daami ennast ei paista kusagil siinkandis olevat. Intervjueeritav, Faithlesi liige Miss Bliss istub Londonis telefoni taga ning laseb lõugadel lõksuda ehk täna on promointervjuude päev. Ma polegi ainuke, kuid selline see ajakirjaniku elu kord juba on.

Pead sa täna palju rääkima?
Jah, lobisemise-lõksutamise päev on käes.

Aga lobiseme siis, või mis? Ütle ausalt – ootad sa seda Tallinna kontserti ka päriselt?
Kusjuures päriselt ka ootan seda esinemist. Mul on hea meel, et meid kutsuti, me pole seal ju varem mänginud. Tõeliselt kompu tunne on, kui Faithlessi uutesse kohtadesse kutsutakse. Pealegi olen kuulnud Tallinnast ainult head.

Head? Tallinnast? Äkki jagad meilegi, et mida head teie kandis Tallinnast räägitakse?
Pidavat ilus linn olema, palju noori ja suurepärane vaimsus ning tantsu- ja elektronmuusikaskeene pidi teil kah kõva olema. Paar aastat tagasi esinemise Riias ja sinnagi oli päris palju eestlasi kohale tulnud... Kui tullakse juba teise riiki Faithlessi vaatama, siis seda parem tunne on tulla just sinna riiki Faithlessiga esinema. Kena on teiega kodukamaral kohtuda.

Tõsijutt-tõsijutt. Kusjuures kontsert ei toimu selles suures hallis vaid ühes väiksemas – kuid ikka suures – klubis...
Ma ei tea sellest kusjuures midagi...

Tahtsin küsida, et kus pääseb Faithlessi muusika täies ilus enim esile?
Oleneb. Mulle meeldib esineda 100 000 ees suures festivalil. See on mingi värk Maxi (Miss Blissi lavakaaslane Faithlessis – Niineste) lüürika ja esinemisstiiliga, see nagu liidab inimesi. Samas väiksemates kohtades on just see läheduse tunne see, mis publiku kiima ajab. Sa võid neid lausa nuusutada ning seda tunnet suures hallis või festivalil kätte ei saa. Täitsa teine asi. Samas suurtel kontsertidel on reeglina suur produktsioon, kogu see valgusmäng ja möllud. Väiksematel on Maxi jällegi publiku sülitamisulatuses. Niisiis vastan, et kõik meeldib.

Nagu juurte juurde minek, kõik alustavad ju klubidest?
Jah! Samas festivalidel on veel üks miinus – need turvabarjäärid, mille tõttu on sinu ja publiku vahel nii viisteist meetrit maad. Tahaks hüüda: “Halloo! Kus te kutid seal olete!”. Aga ma saan nende mõttest aru ka. Turvalisus ennekõike. Aga lähedusetunnet ei asenda miski.

Alustasid muusikuteed klaveri taga, viiul lõua all. Kuidas on see mõjutanud sinu kui tantsumuusikalooja suhtumist muusika tegemisse?
See on andnud mulle korraliku põhja. Jah, ma armastan klassikalist muusikat, kuid ma polnud kunagi piisavalt hea, et seda esitada. Ta on andnud mulle laiema arusaama muusikast. Kusjuures mulle meeldib ka kaheksakümnendate elektronmuusika ja vanakooli dźäss. Eks ka nende mõjusid ole Faithlessi muusikas kuulda. Ma ei kuula seda kraami enam nii palju, kuid see on mul kusagil teadvuses olemas.Klassikaga on sama asi. Mul on lihtsalt meeles, et ma kunagi armastasin seda päris palju mängida.
Ka siis, kui ma pean luues seletama, kuhu ma tahan oma muusikapalaga välja jõuda, on see abiks. Ma oskan muusikat üles kirjutada ja lugeda. Kuigi ega ma seda enam ei tee.

Kuidas sa siis kirjutad muusikat? Ei pane enne noote paberile vaid...
Istun klahvide taha maha ja hakkan mängima. Võtan akorde või tinistan mingit peas kumisevat meloodiajuppi. Mängin ja nii ta tulebki.

Testisite oma tänavuse stuudioplaadi «The Dance» lugusid Faithlessi DJ-inkarnatsiooni Faithless Sound System plaadimängudel. Kui palju see praktika albumi kõlapildi kujunemist mõjutas?
See aitas meid kõvasti. Kõik meie superlood on niimoodi tehtud. Seekord tundsime, et meie plaat peab kõlama kaasaegselt. Pealegi on see tänapäeval levinud praktika, et DJ-d põimivad settidesse ka omaloomingut, mõned praktiliselt vaid seda lasevadki. Ja kuidas teha piisavalt head plaati, et kõik need DJ-d seda oma settidel mängiksid? Tulemuseks on meie vast kõige klubilikum plaat üldse.

Kas senitehtu taak ka rõhus, olete ju Faithlessiga lausa märgilise tähendusega lugusid ja plaategi teinud?
Jah, see pidi tulema neist kõigist kõvem.

Kui keegi ütleb «Faithless», vastan ma, et «God Is a DJ». Kuidas sa ise tänapäeval selle loosungiga suhtestud?
Ma arvan siiani, et tantsumuusikaskeene on omalaadne kogukond ning sellega käib kaasas mingi omalaadne vaimsus. On ju DJ-sid, kes on sama suured tähed kui Madonna, Tiesto näiteks. Täitsa lõpp, kuidas DJ-de koht muusikamaailma toiduahelas on tõusnud. Neid jälgitakse ja järgitakse. Nagu U2-d või mõnda muud suurt rokkansamblit. Ja see on kõva! Ning tantsumuusikas on tänapäeval nii palju žanre. DJ on jumal!

Ja kuidas on seda kultust mõjutanud ülemaailmne majanduskriis?
Inimestel on vähem raha ning nad ei kuluta seda enam nii kergekäeliselt. Ning tantsumuusika - nagu ka muu muusika – kannatab selle all. Plaate ei osteta vaid laetakse alla ning muusikutel on äraelamine muutunud selle võrra keerulisemaks. Samuti piletimüük. Kui mõni kontsert või koht müüdi vanasti plaksust välja, siis nüüd see enam nii kiirelt ei käi. Meie Inglismaa agent ütleb, et üha vähem artiste müüvad suure kontserthalli jagu pileteid. Ja sama on ka Ameerikas. Inimesed kulutavad rohkem raha eluspüsimisele – söögile ja üürile ning meelelahutus on esimene mis selle all kannatab. Samas läheb kõik justkui vanamoodi edasi, inimesed pidutsevad, et oma mured unustada. DJ-tades näen ma seda eriti selgelt. Paras segapuder, eksju? Muidugi oleneb mis riigis ma mängin.

Plaate oled keerutanud pea paarkümmend aastat. Tunned, et kipud justkui lõksus olema?
Kusjuures ei. Mul on ka bänd ning ma kirjutan ka muusikat lisaks plaadikeerutamisele. Mul on vedanud, et saan nii palju teha ja näha. DJ-tamine hoiab Faithlessi värskena, pean end plaadikuhjadest läbi närima, teri sõkaldest eraldama (kusjuures neid viimaseid on ikka päris palju) ning ajaga sammu pidama. Kui ma kaasaja muusikat ei kuulaks, oleksin minevikus kinni. Ja see uus muusika värskendab ning mõjutab ka minu tegemisi stuudios.
Muide – ma pole kuus kuud plaate mänginud. Mul on nüüd pere ja öösel ülevalolek, kui on vaja koos temaga hommikul varakult ärgata pole just kõige šefim.

Tahan küsida järgmist küsimust, kui liinile ilmub Faihlessi pressiboss ja teatab, et aeg on otsas. Järgmine ajakirjanik ootab. Nii on, nagu elu käib.