Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts on hädas noorte ilusate naistega

Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts joonistab üle 300 naljapildi aastas. Üks iga Postimehe teisele leheküljele, juhtkirja alla ja päevakommentaari kõrvale. 20 tööaasta täitumise puhul andis Postimees välja Nemvaltsi kogutud teosed: «Eesti rahva kannatused 2005-1014». Ligi 380 valitud karikatuuri.

Tähelepanelik vaatleja avastab, et paljud aastatetagused teemad on aktuaalsed praegugi: valimismöll, parteide rahaasjad jne. Vahel tekib tunne, et uut pilti polegi mõtet joonistada, võta aga vana fail, pese tolmust puhtaks ja lükka jälle trükki, tunnistas Nemvalts. «Mitte ainult enda omasid ei võiks uuesti käiku lasta, vaid kas või esimese Eesti vabariigi aegsed Gori pildid tunduvad täiesti aktuaalsed. Kõik kordub.»

Raamatus on vähemalt üks pilt (presidendipaari armuelu kohta), mis pole Postimehes kunagi ilmunud. Vaata raamatust lehekülge 323! «Seda pilti joonistasin juba teadmisega, et ega see ilmselt lehte ei lähe, mu enda sisetsensuur on üsna tundlik,» ütles Nemvalts. Kümne aasta jooksul leiab vast kolm pilti, mille toimetaja on tagasi lükanud. Nemvalts kiidab loomingulist vabadust, mida Postimehes töötamine võimaldab, aga mainib, et seda vabadust hoiab vaos enesetsensuuri kaelarihm.

Kord juhtus selline lugu. Kui valitsus tegeles kärpekavadega ja otsustas teise pensionisamba kärped külmutada, joonistas Nemvalts järgmise pildi: lapsevoodis lebab Andrus Ansip. Ukse vahelt vaatab sisse finantsinspektsiooni mees ja käratab: «Marss käed teki peale, ei ole mingit teise pensionisamba näppimist!» Nemvalts oli kindel, et lehte see pilt küll ei lähe, saatis niisama toimetuse e-postiringi, et las inimesed naeravad. Aga võeti ja trükiti lehes ära. «Seega Postimehe lävi on ikka veel madalam kui mine enda tsensuuritase.»

Peeter Laurits mõtles kunagi ammustel aegadel välja sellise karikatuuri: õlleputka juures kohtuvad kaks meest. Ühel on kaasast raamat «Mis teha», teisel raamat «Mida teha». Üks küsib teiselt silma pilgutades: «Kas teeme ka midagi?». Üks meestest on Lenin, teine vene kirjanik Tšernõvsevski. Seda karikatuuri on võimatu joonistada, sest keegi ei suuda joonistada niisugust Tšernõvsevskist, mille publik ära tunneks.

Sama asjaga on teinekord hädas ka Nemvalts. Kui mõnedel meie poliitikutel ja avaliku elu tegelastel on iseloomulikud jooned, mida võimendades saab neid hästi karikatuuris edasi anda, siis leidub ka selliseid tüüpe, keda mahub tosinasse 13. «Olen päris tihti hädas, sest minul kahjuks pole saržikunstniku jumalikku kätt,» nentis Nemvalts. «Tihtipeale pean kaasa aitama mingite detailide ja tekstidega, et vaataja aru saaks, kellega on tegemist. Neid nägusid on päris palju, kes mul hästi välja ei tule. Näiteks selle suure riigi väike Putin oli selline tüüp, kellega ma pidin pikalt vaeva nägema, enne kui ta hästi välja hakkas tulema. Mulle ei meeldi noored inimesed, sest neil ei ole kortsusid ja iseloomulikke lõualotte. Noored ilusad naised on alati eriti raske pähkel.»

Noorte inimeste hulka kuulub ilmselt ka peaminister Taavi Rõivas, aga tema puhul on Nemvaltsi karikaturistisilm märganud näojooni, millest kinni hakata: tugev kulmujoon, väljaulatuvad lõuapärad ja paksud huuled. «Saan läbi häda hakkama,» ütles karikaturist.

Aegajalt seiklevad Postimehe teisel leheküljel, kus ilmub päevakarikatuur ka tegelased lehe eelviimaselt leheküljelt, kuhu Nemvalts joonistab iga päev koomiksiriba «Mürakarud». «Vahel on uudised mis tulevad Toompealt ja (Tallinna) linnavalitsusest juba eos nii naljakad, et käed vajuvad lihtsalt jõuetult rüppe – mul pole enam midagi siia lisada, see ongi juba nali,» rääkis karikaturist. «Sellistel puhkudel kasutangi loomade maailma, teen mingi metsarahva pildi ja panen loomad inimeste poolt tekitatud situatsiooni.»