Kunstnik tõi isa mälestused kodulinna

Ulvi Haagensen mõtles traadiga joonistades oma vanaemale, kes elumuutustes leidis tuge lihtsatest kodustest asjadest. Foto: Urmas Luik

Pärnu uue kunsti muuseumis avaneb kunstihuvilistele liigutav perekonnalugu, millesarnaseid on Eestis jutustada ilmselt sadu.

Näitus “Kuidas vabaneda” kirjeldab Pärnu peret, kes Eestist lahkus viimase sõja lõpul ja jõudis koos tuhandete kaaspagulastega Austraaliasse. Sydneys sündinud Ulvi Haagensen sai näituse koostamiseks inspiratsiooni oma isa vanadest fotodest ja lugudest, mida ema-isa ja vanavanemad olid lastele rääkinud.

Reis maailma teise otsa

Väljapanekul on Haagenseni isa fotosid kasutatud niinimetatud kunstnikuraamatus, mis vaataja silme ees kulgeb kaaderhaaval nagu film. Lugu algab Pärnust, kust Haagenseni vanemad ja vanavanemad olid sunnitud sõja jalust põgenema.

“Vanavanemad elasid Seedri tänaval ja Saksa sõjalaevaga põgeneti siis, kui isa oli umbes 14aastane,” jutustas Haagensen. “Arvati, et lahkutakse vaid mõneks ajaks ja juba mõne kuu pärast saab koju tagasi tulla, aga seda ei juhtunud.”

Pere veetis neli aastat Saksamaal Nürnbergi põgenikelaagrites ja seal pommitamiste ajal läksid kaotsi Haagenseni isa kaks tähtsat asja: margikogu ja fotoalbum. Kusagilt hankis noormees fotoaparaadi ning alustas taas pildistamist, jäädvustades sõjapõgenike laagrite olustikku, oma peret ja kõike muud.

Fotosid on reisist Austraaliasse ja sealsetest põgenikelaagritest, kus pere oli üksteisest lahutatud ja nägi ränka vaeva, et taas oma kodu luua. Kaadrite taustaks on tekstikujundid Miltoni ja Friedmani majandusteemalisest teosest.

“Mu vanemad sattusid kommunismist kapitalismi ja ma püüdsin nende tekstidega väljendada tundeid, mis neid valdasid, mõistes, et koju Eestisse tagasipöördumine pole enam võimalik,” selgitas Haagensen.

“Austraalias ei olnud lihtne elu, eurooplasi võõrastati, elutingimused olid üsna viletsad. Meie Seedri tänava maja oli nagu üks unistus või muinasjutt, selle maja pilt rippus meie koduseinal koos president Pätsu ja Austraalia peaministri fotoga,” lisas Haagensen.

Kunstniku vanavanemad surid Austraalias, kuid vanemad on Eestit hiljem külastanud. Ulvi Haagensen käis oma vanemate sünnimaal esimest korda koos emaga 1984. aastal. Nüüdseks on ta pere ja lastega siin püsivalt elanud juba kümme aastat, töötades alates 1999. aastast õppejõuna Eesti kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas.

Peale fotodel põhinevate tööde on näitusel eksponeeritud Haagenseni traadist keevitatud “joonistused” või objektid, mis sümboliseerivad lahkumisi ja lootusi.

Vanaema põll

Kunstniku sõnutsi on traat materjalina teda ammu võlunud, sest see võimaldab mängida, muuta kahemõõtmelised joonistused kolmemõõtmeliseks. Peen traadijoon tekitab ruumilisuse, mis pildistades kaob, ja foto muutub kahemõõtmeliseks tagasi.

Traadist on valmistatud avali karbid, millest justkui oleksid fotod, kirjad ja muud mälestused välja võetud või mis ootavad uusi mälestusi. Samuti on traadist tehtud lihtsaid koduseid asju: seinal rippuv põll, rätik, õunakauss.

“Mõtlesin neid tehes oma vanaema peale,” rääkis Haagensen ja näitas naist pisikesel mustvalgel fotol. “Vanaema meenutas ikka, kuidas Pärnus oli kogu nende elu, nad ehitasid suure vaevaga maja ning vanaema ei saanud mitu aastat uut kleiti osta, sest kogu raha kulus ehitamise peale. Siis tulid põgenikelaagrid, suured muutused, kohtumised ja lahkumised, aga vanaemal oli ikka vaja pere eest hoolitseda, nõusid pesta, toit lauale panna. Põlle kinkis vanaemale näiteks üks tema sõbrannasid Saksamaal laagris hüvasti jättes, öeldes, et taas kohtudes paneb vanaema jälle põlle ette ja keedab neile kohvi. Nad ei kohtunud enam kunagi …”

Ulvi Haagenseni näitus on avatud 24. oktoobrini.