Katkend Margus Karu uuest romaanist: valeri küpsised ja higine šarlatan

Margus Karu oma uue romaaniga Foto: Janis Rizhovs

11. juunil jõuab poodidesse noorte seas ülimenukaks osutunud romaani «Nullpunkt» autori Margus Karu teine raamat «Täna on täna ja forever on forever», mis viib lugeja kaasa peadpööritavale seiklusele tänapäeva noorte täiskasvanute maailmas.

Avaldame katkendi, mis räägib teletöötaja argipäevast.

Valeri küpsised ja higine šarlatan

«Miks üldse sensitiivid «Selgeltnägijate tuleproovi» lähevad, Inna? Kas te siis juba eos ette ei osanud ennustada, et kohe esimesena saatest välja langete?» küsin ma kuue tolli paksuste prilliklaasidega ise heegeldatud kittelkleit-pükskostüümi pugenud mammi käest, kes oma tarokaardipakki närviliselt higistes peopesades hüpitab. Näen häguselt, et keegi proovib mulle kätega pimedusest midagi näidata, kuid et ta, loll, seisab täpselt prožektori all, mis mulle kiirusega 300 000 km/s kõige eredamat valgust otse pupillide sügavikku lähetab, siis reedab vaid tema pooleldi kiilaks aetud peanupp, et tegu on Elvisega, kuid seda, mida ta mulle selgitada üritab, ma neist hägustest käemärkidest aru ei saa. Pööran pilgu taas šarlatani poole. Mul hakkab iiveldama.

Jäta järele! Ei hakka praegu. Kõik läheb valgeks ja hakkab külm.

«Tekla! Palun!» kisendas mu ema nii kõvasti, kui jaksas. Kraaksuv vareseparv tõusis raagus puu pealt õhku ja põgenes kummalise lärmaka naise eest metsasalu taha. Ema rebis end isa haardest lahti ja proovis minu poole joosta, kuid libises ja kukkus jäisel Pirita jõel pikali. Vaatasin üle õla tagasi ega saanud aru, miks mu vanemad nii pentsikult käituvad. Ma lihtsalt seisin. Ma ei teinud midagi halba. Vähemalt ma arvasin, et ma ei tee midagi halba. Murdsin märja käpikuga jääaugu servast pisikese kolmnurkse jäätüki ja vaatasin seda vastu madalat pärastlõunast talvepäikest, mis külmunud jõekaanele läbi puuokste pitsmustreid joonistas. Suur tume kala tõusis hetkeks pinnale, kuid kadus kohe, kui talle oma jääkristalli proovisin näidata. Viskasin end pikali ja libistasin end jääservalt tema järele vette. Mu paks kasukas imes kohe jäise vee endasse ja hakkas mind vargsi, kuid kindlalt sügavamale ja sügavamale jõepõhja poole vedama. Külm vesi näpistas mu nahka ja tungis nina kaudu mu kehasse. Tundsin, kuidas vedel surm mu kopsud kildudeks lõi. Ma ei kartnud.

Naine vaikib. Ma tean, et kohe haarab ta väriseva käega laualt juba tühjaks joodud veeklaasi ning matkib kohmetult joomist. Ta teeb seda. Kõik on iiveldamaajavalt tuttav.

«Kas iseendale ennustamine on teie uskumistega kuidagi vastuolus? Ajab teispoolsuse endast välja?» proovin telekrambis naist välja aidata. Ainus, mida ta teha suudab, on selle peale noogutada ja õnneks on Elvis esimese kaamera kõrvale seisma tulnud ning hoiab pea kohal suurt silti «6 minutit üle aja!». Imelikul kombel pole keegi mu kõrva peidetud raadiosaatjasse viimase teemaploki jooksul midagi ütelnud, tavaliselt hakkab saate lõpuminutitel mul kõrvust juba vaigusegust verd jooksma, sest Kuno oskab live’ide ajal vaid hüsteeria-mode’is infot edasi anda.

«Tänan põneva intervjuu eest, Inna! Tänaseks on meie saade läbi, kuid ehk oskab Inna veel lõpetuseks televaatajatele öelda, mis meie järgmise nädala show’s plaanis on?» Ilmselgelt Inna ei oska ja ma löön pilgu kaamerasse. «Seda saate vaadata ka meie kodulehelt, mille aadress meie lõputiitrites kirjas on. Ilusat õhtut ja näeme nädala pärast!»

5 ... 4 ... 3 ... 2 ... 1 ... Valmis. Olen taas täielikult olevikus. Tiitrid jooksevad. Bänd mängib. Ma võtan endalt mikrofoni küljest ning asetan selle helimehele viibates väikesele ristkülikukujulisele mahagonlauale. «Väga veenvalt rääkisite,» ütlen lohutuseks endiselt krampis Innale ja patsutan teda leebelt prisketele õlgadele. Tema kudum on higist märg. «Aitäh kõigile!» hüüan üle stuudio sibavatele kaamera- ja valgusmeestele, kellest vaid mõni vaevub mulle naeratama, ja juba näen, kuidas elektriliselt värisev Kuno mööda metalset stuudiotreppi alla vuriseb.

«Miks sa ära ei lõpetanud! Kanal on vihane!» kisendab ta nii, et ta hõredad mustaks värvitud juukseebemed helivõngetes lehvivad.

«Küll saavad üle. Kust ma oleks pidanud teadma, et saade on läbi? Keegi ei ütelnud,» sõnan rahulikult ja sean sammud grimmitoa poole.

«Sa saatja sisse lülitasid vä?!» hõikab Kuno mulle järele, kuid ma ei võta vaevaks seda märkust tähele panna. No võib-olla ma ei lülitanud tõesti, kuid mis seal enam teha on. Mu mälu ei ole enam see, mis ta oli. Kõigi nende saadete, eeltööde, reklaamide ja filmidega on mu ajukartoteegid nii tihedalt kõiksugu kasutut informatsiooni täis tuubitud ja ajulahtrite seinad varases pubekapõlves kaanitud alkoholist nõnda hõredaks jäänud või suisa kokku kukkunud, et tihtipeale on äärmiselt keeruline selle pahna seest vajalikku välja sorteerida. Mulle meeldib mõelda, et mu ajus on mäluhoidja: vana pikkade hallide juustega valgesse riietatud golfikäruga mees, kes seitsmekilomeetrise tunnikiirusega mu mäluosakondade vahel vuristab. Kui ma ka annan talle käskluse, et ruttu on vaja üles otsida need asjad, mida ma enne otsesaadet tegema pean, siis võib ta juhtumisi olla selles sektsioonis, mis hõlmab kvantlasereid või väljasurnud superfaunat, ning kui ta ka kiirustades õigesse osakonda jõuab, võib saade selleks ajaks juba alanud olla.

«Sa seda tahad?» köhib kulunud grimmieit Sigrid läbi sigaretisuitsu kopsutükiseid sõnu ja ulatab mulle oma kätetöö eemaldamiseks niiske salvräti. Kehitan kergelt õlgu ja väljaveninud plekilise kardiganiga tädike pistab selle tagasi pappkarbikesse. «Sa peaksid igasse saatesse ühe tantsunumbri sisse panema.»

«Tänks. Järgmisest aastast võib-olla tulebki. Ja bänd ja »

«Tekla.» Kuulen selja tagant Elvise häält, kes mu telefoni käes hoiab. «Su ema.»

/---/

Kirjastus Pegasus 2015