Video: teadlased lahendasid Gröönimaa «Niagara joa» mõistatuse

Gröönimaa liustiku üks sulaveejärvedest Foto: SCANPIX

USA Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) ja Woods Hole´i okeanograafia instituudi teadlased lahendasid Gröönimaa liustiku sulaveejärve ootamatu kadumise saladuse.

Teadlased on seda järve uurinud alates 2006. aastast ning igal suvel voolas vesi sealt ära sellise hooga, et sellele anti hüüdnimeks Gröönimaa «Niagara juga», kirjutab YLE.

Uuringut juhtinud teadlase Laura Stevensi sõnul oli veekohinat kuulda isegi paarkümne kilomeetri kaugusele.

Kahe kilomeetri laiune ja kümne kilomeetri sügavune järv kuivas paari tunniga. Sama fenomeni täheldati veel mitme Gröönimaa liustikujärve juures, kuid mitte nii võimsal kujul.

Juba paar aastat tagasi oletati, et jääkatte all on vertikaalne lõhe, kuhu vesi saab kiiresti voolata. See sai kinnitust kui kolmel suvel järjest jälgiti selle järvega toimuvat GPSi abil.

Järve juurde paigaldatud 16 GPS seadet näitasid, et järvest voolas väikestest lõhedest vett jääpinna alla. See kergitas pinda, mis lõpuks murdus ning siis tekkis suure veekoguse väga kiire äravoolamine.

Gröönimaa liustikujärvedest jõuab merre sellises koguses vett, et see võib tõsta merepinna taset.

Teadlaste sõnul esineb liustikujärvede ootamatut tühjaks jooksmist enam madalamates piirkondades, kus temperatuur on kõrgem.

Ka kõrgemates paikades tekib liustikujärvi, kuid seal on nende äkiline tühjenemine ebatõenäolisem kui allpool, kuna paksemas jääkihis tekib vähem lõhesid kui õhemas.

See tähelepanek võib aidata uuringutes, milles uuritakse kliimamuutusest tingitud merepinna tõusu.

Uurijad on viimastel aastatel täheldanud, et järvi tekib lisaks liustike servadele ka keskele. Varem arvati, et seal on liiga külm, et jää sulamisvett tekiks järve moodustamiseks piisavalt.

Liustike keskel asuvad järved ei pruugi tühjeneda väga kiiresti, pigem jääb vesi sinna kinni ja jäätub. See protsess ei tõsta ka merevee taset.