Mõnikord tundub, et saatus on läinud puhkusele ja jätnud meid elulainetel omapäi hulpima. Elu on katkematu pokker!
Pensionär Londonis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu saatus aga sülgas sõrmeotsale ja keeras uue lehekülje. Isegi vanas eas võib inimene eneselegi ootamatult uusi ja isegi kummalisi otsuseid vastu võtta.
Oli siis mu elul Eestis midagi viga? Võis nautida väljateenitud puhkust pensionäride klubis, mõtiskleda kõiksuse kaduvuse üle. Tunda rõõmu oma karvastest kodulemmikutest, vahetevahel poputada lapselapsi.
Äkitselt oli see kõik vaja jätta sinnapaika, pakkida kohver ja lennata Londonisse, suurimasse metropoli Euroopas, kus elu tuikab katkematult ööpäev läbi ja metroo on tipptundidel inimestest pungil. Inimesi on seal tõesti igasuguseid. Ammustel aegadel hakkasid meie eellased Aafrikast välja rändama, alguses itta ja lõunasse - Indiasse, Austraaliasse, nüüd vist ainult põhja poole - Prantsusmaale, Inglismaale. Metroovagunis olid esindatud kõik maailma rahvad: kena daam kübara, peene kostüümi ja soliidse härrasmehega tundusid kohalikud, kõrval seisis üleni kaetud mosleminaine,silmapilude ees päikeseprillid, pool vagunit oli hõivatud väikeste pilusilmaliste poolt, kõrval seisid heatujulised suusamütside ja paksude jopedega mustanahalised.
Pole sugugi erandlik, kui siinsamas vagunis on plätude ja palja seljaga neiu, kes ei karda Londoni niisket ja juba jahedat ilma. Vahepeal vead ninaga pesemata riiete lõhna, keegi vanem proua pressib vaguniuksest välja, must mantel sodi täis.
Londonlased on heatujulised ja abivalmis. Kui ma oma kahe kohvriga metroosse sukeldusin, leidus kohe viisakas mees, kes appi tuli. Mitte igal pool ei sahise eskalaatorid, tuleb ka mööda treppe ronida. Kui, kaart peos, tänavanurgal peatud, küsitakse kindlasti, kas abi on vaja. Vahel on tõesti vaja. Eriti kui peab lausa kätega oma keelt juhtima, et öelda paar ingliskeelset sõna.
Tegelikult tulin ühele noorele emale appi lapsukest hoidma, see noor ema tahab Londonis harituks saada.
Kuid siin linnas jalga ukse vahele saada on üpris keeruline. Bürokraatia on võimas. Aega ja raha asjade korda ajamiseks peab ikka jätkuma. Vanamoeline ja traditsioonide küljes rippuv Inglismaa tundub muretu heaoluriigina, mis meelitab paljusid õnneotsijaid. London pole kummist ning inglane kaitseb oma head äraelamist bürokraatia keerulise labürindiga. Oma õilsate kavatsuste tõestamiseks tuleb ametnikule kokku tassida arvutu hulk pabereid. Ja kuigi teie raha on otsakorral, nädalalõpp aga jällegi käes ning te seda ametnikule mainite, ei suuda ta teie muret mõista, vaid küsib hoopis süüdimatult, mis plaanid teil siis nädalavahetuseks on.
Kui tahad Londoniga rohkem tuttavaks saada, on mõistlik kasutada metrood, sest vahemaad on tõesti suured. Üldse on Inglismaa pealinnas meie väikese Eesti mõistes kõik suur. Suured lossid, kõrged bussid, avarad pargid. Kuid sealsamas kitsukesed tänavad, üksteise selga ehitatud lõputud üürimajad, väikesed hotellid. Ühes sellises hotellis ööbides kuulasin, kuidas maa all rongid edasi-tagasi saalisid. Iga paari minuti tagant kostus tuttavat kõminat ning põranda võbinat jalge all.
Selline on siis elu maailma metropolis. Ülepäeva sajab vihma, kuid on veel päris soe, kuskil pluss kaheksateist kraadi.
Ilusat sügist ka teile Eestimaal.