Kirsti Timmer: kui sinu elukutse on netikommentaator

Kirsti Timmer Foto: Mihkel Maripuu

«Algatuseks pean raskelt ohkama. Ma olen paar päeva teinud tõsiselt rasket tööd-lugenud netikommentaare. Jumal, selle suure negatiivsuse koorma all võib ju surra!» arutleb Iluportaal.ee kaasautor Kirsti Timmer.

Minu lugupidamine neile inimestele, kes seal kirjutavad, kõike seda kurjust endas kandes ikka veel hingata suudavad ja ehk isegi teiste pritsitud sappi tarbida jaksavad. Raudne tervis teil!

Aga minu tähelepanekud siis...

Põhiline jutt on ikka see, et milleks kirjutatakse «sellisest» inimesest? Sellised kommentaarid on absoluutselt iga loo juures. Keegi ei taha mitte midagi kuulda Anu Saagimist ega Liis Lassist ja ometi on loo taga kolmsada kommi!

Kõik need kommijad on ju artikli või nupukese läbi lugenud, võtnud veel aegagi ja kirjutanud, kui tühise inimesega on tegu ja kuidas antud persoon mitte kedagi ei huvita. Ometi olen ma veendunud, et sama kommija loeb läbi kõik antud tegelasest kirjutatud lehetäidised.

Minu jaoks on samuti persoone, kelle elu ja tegemised mind grammigi ei huvita. Ma tõesti ei ava Baari-ja Bussitegelasi sisaldavaid pealkirju. Vändra-Aveli seikluste osas ei oska samuti sõna sekka öelda, sest ma ei loe neid! Mind ei huvita. Ja kui ka loeks, mis pagan ajaks mind kirjutama mingit nilbust inimese kohta, keda mul ei ole au tunda?

Veel sain ma teada, et kommentaatoritele ei meeldi mitte ükski inimene, kellest meedias juttu. Kes naerab rõvedalt, kes kekutab, kes «topib» end ise igale poole ja pidevalt, kes ei oska absoluutselt laulda, kes on lihtsalt rõve, loll, totaalselt andetu jne...

Ja otse loomulikult on selliste kommentaaride taga tõsised haritlased. Aga mida need haritlased siis lugeda sooviks? Või kellest? Miks on need kõrgelaubalised eksinud Delfi, SLÕhtulehe, Elu 24 ja teiste sarnaste portaalide uudiste juurde?

Need ei ole väga teaduslikud väljaanded, suurest kunstist kilomeetrite kaugusel. Juba minut pärast uudise ülesriputamist on kommijad kohal. Loe ja imesta!

Julged teha, julge ka tunnistada. Miks te nii põete seda, et teil on haiglane uudishimu ja meeletu kollasetarbimise vajadus? Poliitikat ja majandust puudutavate lugude-nupukeste sabas ju teie kommentaare pole ja kui on, siis ikka vaid ühe sõnastusega. Kes on loll ja kes idioot.

Äkki on tegemist teatud piiratusega? Äkki ei suudagi peakene rohkem sõnu ritta seada? Või elavad need tõeliselt targad ja avastamata andekad end nii välja? Rõvedustega? Et muidu on lips sirge ees ja jutt nagu juristil, aga vot siin tulen ja lajatan. Ma ei usu.

Kui ajakirjanikud teeks eksperimendi ega väljastaks mõnda aega ühtki kollast uudist, ajalehed sisaldaksid vaid surmtõsiseid poliitilisi kõnesid ja sõnavõtte. «Nende lollide» asemel oleks hommikul raadios masendav meeshääl, kes tuimalt järgmise suurteose nime loeks ja meelelahutust ei pakuks ka ükski telekanal... Kaua elukutselisel netikommentaatoril aega läheks vaimse Türisalu pangani?

Mulle sai selgeks kurb tõde, lahmivad kahjuks ikka need, kes väga tahaks, et KEEGIGI kuulaks kunagi, mis neil öelda on. Paraku pole neil aga midagi sellist öelda, mida teised kuulata viitsiksid. Siis ongi see anonüümne süljeloopimine ainuke väljund, mis tekitab kõikvõimsa tunde, aga ma talle panin.... Lugegu ja nutku!

Jõuame aga jälle samasse punkti: ei nuta, sest sellise labane sõim erutab ainult sõimajat ennast, selles sõimus pole ju kübetki sisu. Kurb, et selliseid tühjaröökijaid meil nii palju on.

Inimesed võiks ikka olla rõõmsamad ja õnnelikumad, sest õnnelik ja endaga rahulolev inimene ei lähe kunagi teist poriga loopima. Suunurgad ülespoole, kullakesed!