Endlas on avastada eksootiline teatrimaailm

Eneli Raud (paremalt), Laura Peterson, Karol Kuntsel ja Ott Aardam jagavad pärnakatega oma fotomuljeid eksootilistest teatrikunstidest ja rituaalidest. Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla Teatrikohvikus ja Küüni koridorides on oma fotonäituse “Maailm arlekiini kuues” üles seadnud neli noort näitlejat, kes jagavad publikuga oma teatrikogemusi 2008.-2009. aastal toimunud reisil Aasiasse, Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse.

Laura Peterson, Eneli Raud, Ott Aardam ja Karol Kuntsel eksponeerivad 34 fotolõuendit, mis kajastavad eripalgelisi etendusi, teatraalseid rituaale, lavastuste ettevalmistust ja rahvapidustusi.

Pärnu teater on näituse esimene eksponeerimiskoht, järgmiseks rändavad teatripildid Kuressaaare linnateatrisse, Viljandi Ugalasse, Tartu Vanemuisesse ja Tallinna Theatrumi.

Traditsioonilist teatrit avastades

Reisi marsruudi koostasid noored ise, kogudes võimalikult palju infot ja kontakte kohalike teatritegijate kohta. Suur osa plaanidest jäeti tuginema spontaansetele otsustele ja võõras riigis kohapeal hangitud infole.

“Kohtusime mõne põneva inimesega, kes midagi teatrist teadis ja oskas mõnda asja soovitada,” meenutas Karol Kuntsel. “Mujal maailmas ei käi traditsioonilised etendused nii, et klikid teater.ee ja saad kogu info. Läheb palju energiat, et need kohad üles leida, külavanem ju ei pane oma üheksatunnise templietenduse toimumisaega netti üles,” lisas Kuntsel.

Peterson ja Aardam ütlesid, et lihtne oli leida turistidele mõeldud etendusi, mis võisid reklaamides tunduda põnevad, kuid kohapeal osutusid sageli traditsioonidest kaugeks kommertsiks.

Kommerts ja igivanad rituaalid

Noored püüdsid oma reisil keskenduda pigem traditsioonilisele teatrile, mis läänelikest teatriarusaamadest kaugel. Mõnest piirkonnast näitusel fotosid polegi, sest kõik nähtud etendused olid läänelikud või kommertsialiseerunud.

“Mida läänelikum ühiskond ja kõrgem riigi elatustase, seda vähem lubatakse pilti teha,” rääkis Aardam. “Sellepärast ei ole fotosid näiteks Austraaliast. Pildistada ei saanud aga ka ühte põnevat etendust Nepalis, kus see oli seotud meditatsioonide ja palvetega – et mitte osalejaid häirida.”

Näituse tarbeks valiti fotod ühiselt ligi 30 000 pildi hulgast ja keegi ei pidanud arvet, kes kõige rohkem pildistas. “Panus on selles mõttes igaühelt võrdne, et kui me poleks seal neljakesi koos olnud, poleks neid pilte,” tõdes Peterson. “See, kelle käes kaamera parajasti oli, ei ole tähtis.”

Väljapanek ei pretendeeri reisi kronoloogilisele kajastusele või maailma teatri ülevaatele, dokumendi loomise asemel püüti fotodel edasi anda kontsentratsiooni muljetest ja emotsioonidest, mida eri riikides saadud kogemused tekitasid. Kõige elamusterohkema koha ja etenduse nimetamisega jäid noored veidi hätta.

“Eks parimad muljed kajastuvad ka fotodel,” kommenteeris Kuntsel. “Muljet avaldasid kahtlemata need etendused ja rituaalid, mis kestnud juba 2000 aastat, kuid pole muutunud surnud muuseumiasjadeks, mida tehakse lihtsalt traditsioonide pärast.”

Mõni rituaal on siiani säilitanud tugeva eripära, sest on tihedalt seotud kohaliku mütoloogia, religiooni ja igapäevaeluga. Neid ei saa masinlikult teha nagu mingit produkti, sest need on inimeste jaoks endiselt olulised.

Näitlejad meenutasid Vietnami veenukuteatrit, mis andis kümme etendust päevas ja jättis turistidelt raha kasseerimise masina mulje. Võrdluseks tehti Balil publikut haaravaid ja professionaalseid etendusi turistidelegi rõõmuga ning tegijad tundsid uhkust, et saavad oma rikast kultuuri teistega jagada.

Reisist on möödas juba aasta, kuid reisisellide sõnutsi selle mõju kestab, avaldudes näiteks mõne teleuudise tausta paremas mõistmises. “Uudises ei kajastu enamasti normaalne elu, vaid midagi ekstreemset,” arvas Kuntsel. “Kui oled kusagil ise kohapeal olnud, oskad meedia tekitatud eelarvamusi küsimärgi alla panna ega võta kõike nii must-valgelt.” Aardam lisas, et igapäevases teatritööski on lihtsam märgata eelarvamusi või harjumusi.

“Maailm arlekiini kuues” jääb Endla Teatrikohvikusse üles 24. oktoobrini.