Tartu Indiefestil oli rohkem poppi kui indie’t

Briti noormees billy Lloyd oli üks Tartu Indiefesti meeldejäävamaid esinejaid Foto: Billy Lloyd

Kuulasin reede õhtul Kalevi tänava pargis indie-festivali demokonkursi osalejaid ja panin tähele, kuidas üks noor naine ütles teisele: «Ma armastan indie-muusikat, sest see on nii kvaliteetne ja erinevalt popp-muusikutest on nad nii andekad.» See lause jäi mind kummitama kuni festivali lõpuni.

Kolm päeva kestnud Indiefest lubas avada oma külastajatele indie-kultuuri nüansid, mis vastasel juhul jääks kellegi garaaži või sahtlisse, ning võtta ette artistid, kes ei lase ennast mõjutada peavoolu suundadest.

Esimesest lubadusest pidas Indiefest küll õnneks või kahjuks kinni. Demokonkursi raames võis kohati näha nii häälest ära kitarre ja värisevaid hääli, et minul pealvaatajana hakkas igatahes piinlik. Kas selliseid indie-kultuuri nüansse oli vaja tingimata publiku ette tuua, selles ma küll  kahtlen. Nii mõnigi neist noortest muusikutest oleks võinud oma lood ja laulud veel mõneks ajaks sahtlisse jätta.

Indiefesti teine antud lubadus oli aga juba enne festivali algust üpris kahtlustäratav. Lubati ette võtta artistid, kes ei lase ennast mõjutada peavoolu suundadest. Tegelikult on aga isegi alternatiivne muusika hakanud viimasel ajal väga kontrastselt jagunema eraldi peavoolu-indie’ks ja eksperimentaalseks indie’ks. Ka festivalil võis näha artiste, kes on tugevalt mõjutatud just peavoolu suundadest. See ei tähenda tingimata aga seda, et tegu oleks eksperimentaalsest indie’st halvema muusikaga.

Kõige meeldejäävama kontserdielamuse pakkuski mulle näiteks Genialistide klubi laval valget maani kleiti kandev Suurbritannia noormees Billy Lloyd, kes liigitab ise oma muusika hoopis elektroonilise poppmuusika alla. Ta kirjutab ja produtseerib oma muusikat ise, tema muusika on nüansirikas ja värskendav  ning seal on olemas mõned indie’le omased tunnused. Kuid naiivne oleks väita, et tema muusika ei ole mõjutatud peavoolu suundadest, kuna tema muusikalisteks eeskujudeks on eelkõige tuntud popplauljad.

Poppmuusikat viljeles näiteks  ka Rootsist pärit bänd Hey Elbow. Nende meisterlikud improvisatsioonid, mürarikas ja unikaalne kõla ei sarnane küll tavalise popiga, kuid nende endi sõnul on tegu lihtsalt ekstsentrilise poppmuusikaga. Samuti astus festivalil üles Eestist pärit muusikaline rühmitus Zebra Island, kelle debüütalbum «Saturnine» kuulutati  2013. aastal Baltikumi parimaks popialbumiks ning Austriast alguse saanud bänd GIN GA, kelle muusikat on kirjeldatud kui puhast kitarripoppi, millel on võimas süntesaatoriheli ning õrnad viiuliosad ühendavad empaatilise indie-popiga.

Festivali kavas leidus aga ka omapärast ja nii-öelda eksperimentaalset indie’t. Berliinis elav Eesti laulja ja muusikakirjutaja Mauno Meesit esitles reede õhtul Genialistide klubis oma värsket albumit «Closer». Meesit on varasemalt avaldanud  nime all Sinine elektroonilist muusikat, kuid tema enda nime all avaldatud muusika on hoopis akustiline ja väga minimalistlik. Mind üllatas meeldivalt see, et Meesiti hääl kõlas live’is palju jõulisemalt kui salvestustel ning tema kitarrimängimise oskus oli tõsiselt meisterlik.

Üldiselt võib aga öelda, et Tartu Indiefestil oli liiga vähe indie’t, aga õnneks palju indie-mõjutustega poppmuusikat. Festivali lõpus julgen ma siiski vastu vaielda ka sellele, et indie-muusikud on võrreldes poppmuusikutega palju andekamad. Paljud arvavad, et sõna indie on justkui kvaliteedimärk heast muusikast ja poppmuusika sõimusõna.  Tegelikult ei ole oluline aga  nimetus, vaid hoopis sisu. Seda sisu, ehk head muusikat, oli festivalil aga õnneks päris palju.