Mänguarvustus: R.U.S.E. ehk haara marssalikepike pihku

Üle hulga aja maandus mängumasinatesse üks innovaatiline reaalajastrateegia (RTS), II maailmasõjale pühendatud R.U.S.E.

Läbi aegade on RTSi loojate probleemiks olnud see, kuidas teha mängu, mida ei saaks lihtsalt jõhkra tankirünnakuga lahendada. Teate ju küll: majandus alguses üles pumbata, strateegilised ressursid hõivata ning siis nende toel jõhker löögirusikas ehitada, millega vastane kaardilt pühkida. Pigem hiireliigutamise kiiruse kui vaimuteravuse probleem.

Ruse võib eesti keelde tõlkida kui ’vemp’ või ’trikk’, antud kontekstis siis ’sõjakavalus’. Mängu loojad on sinna paigutanud kümmekond sedasorti sõjakavalust, mida kasutades peaks väejuht vaenulike hordide üle võidu saavutama. Niisiis saavutatakse edu pigem nutikuse kui toore jõuga.

Tundub, et see idee töötab. Mängu käigus avanevad erinevad võimalused, nagu raadioside dešifreerimine, spioonide kasutamine, raadiovaikus oma üksuste liikumise varjamiseks, maskeerimine jms, mida rakendades vastast segadusse ajada. RUSE kaarte jagatakse nagu boonuseid ning neid saab kasutada piiratud aja jooksul teatud kaardi sektoris. Mängujuhi asi on oma kaardid õigel ajal ja õiges kohas välja mängida.

Nagu öeldud, on RUSEi tempo pigem tagasihoidlik kui närviline. Normaaltingimustel liiguvad üksused mõõdukal teokiirusel, kuid uute üksuste tootmine käib kaunis kähku. Õppemissioonidest edasi jõudes selgub õige pea, et lahinguülesande täitmiseks on mitmeid võimalusi ja kui (eriti kõrgemal raskusastmel) esimese hooga hakkama ei saa, siis võib proovida alternatiivseid mooduseid. Erinevate RUSE-kaartide kasutamine erinevatel ajahetkedel ning üksuste taktikaline maastikukasutus annavad piisavalt loomingulist mänguruumi.

Väga kena on näiteks oma kerged üksused rasketankideks maskeerida ning paremal tiival peale saata. Sinna lähedale metsatukka tasub veel tankitõrjerelvadega varustatud jalavägi peita. Kui vastane siis oma jõud selle ofensiivi peatamiseks suunab, võtavad metsamehed puude varjust rasketehnika kenasti maha, sel ajal kui su löögirusikas vasakult tiivalt vaenlase baasile kaela langeb.

Aga relvad maksvad raha (ning selles mängus arveldatakse dollarites, ükskõik, mis värvi su lipp on). Raha hankimiseks on ainuke võimalus enda kätte haarata ja hoida varustusbaasid, mis omakorda on maanteede nabanööridega seotud lahingüksusi tootvate tehastega. Nii et lisaks logistikale tuleb hoolikalt kaaluda, kas olemasoleva $50 kulutada õhutõrjepatarei peale, mis sinu tankitehast kaitseks või selle eest uus uhke rasketank soetada, millega vastase rindejoon läbi murda.

Mängulaud kujutab endast esmavaatel staabikaarti, kus ohvitserid üksusi sümboliseerivaid klotsikesi nihutavad. Lähemale suumides muutub kaart maastikuks ning mängumargid tõelisteks lahingüksusteks. Piisavalt kuklasse sõites võid lahingut lausa kõrvalt vaadata (kusjuures mängumootor suudab pildi kenasti välja joonistada). Kõige praktilisem on siiski tandrit vaadelda umbes 1000 virtuaalmeetri kõrguselt, nii säilib taktikaline pilt lahinguväljast, kuid samas on üksustega mugav manipuleerida.

RTSi traditsioonilist «sõjaudu» selles mängus ei ole. Nii vastase baasid kui üksused on nähtavad, st sa näed, et midagi neil seal kuskil on, aga kui tugevad või mis nad teevad, seda mitte. Täpsema info saamiseks on vaja vastase alale patrulle saata (kusjuures üksusi nihutades markeeritakse selle otsevaateväli erinevates suundades joonega, seda mõjutab maastik ja ehitised). Võib kasutada ka RUSE-kaarte, nt spiooni saatmine või raadioside dešifreerimine.

Kasutajaliides on piisavalt lihtne, et ka RTS mängudes uustulnukad selle hõlpsasti kätte saavad. Õppemissioonid võtavad su käekõrvale ning talutavad ilusti ülesandest läbi. Tänu uuele ja huvitavale nurgale, mille mängu loojad on klassikalisse žanrisse suutnud sulandada, soovitan proovida ka vanadel strateegihaidel. Amatööritasandil võib ainult hiirt kasutades mängida, efektiivsus tõuseb, kui endale selgeks teha tosinajagu kiirkäskluste klahve.

Kuna see RTS lasti välja ka mängukonsoolidele, tekkis huvi proovida, kuidas mängitakse klassikalist hiirežanrit puldiga. Arvutile sai xBox360 pult peale surutud ja katse läks lahti. Peab tunnistama, et väga hull ei olnudki. Valitud üksuse paigutamiseks tuleb kaamerasilm lihtsalt sinna sõidutada, kuhu soovid sõdalasi saata ja käsk nupuvajutusega kinnitada. Hiir ja klaviatuur on siiski kiiremad ja mugavamad, aga ka puldiga saab mängida, seda enam, et mängu tempo ei ole peadpööritavalt kiire.

Aga ei ole meepütti tõrvatilgata. Üksikosa AI vastu on… noh, nagu nad on. Ega selliseid mänge ei tehtagi soolos mängimiseks. Tõeliselt tüütavad selle juures loo edendamiseks kokku klopsitud videolõigud, mis nii öelda karakteri arengut ja ajaloolisi sündmusi peaksid kujutama. Pole need pildiliselt huvitavad, aga võrreldes häälnäitlejatega on see veel väga leebe etteheide. Ilmselt on moele lõivu makstud, aga vana kooli tekstiliste toimikute süsteem oleks olnud informatiivsem ja vähem pealetükkiv.

Samasugust moodsat pealetükkivust kohtab ka mängu käigus. Toimetad rahulikult oma lahingutandril, kergetankid kontrollivad eesliini, nihutad jalaväe vastase varustusbaasi üle võtma, tankitõrjekahurid hoiad tagaliinil, saadad patrullid luurele ja korraga nihkub kuskilt küljelt või ülevalt miski videopaneel, mis teavitab sind vastase uuest üksusest või näitab lihtsalt animeeritud lahingutegevust. RTSi mängijale on iga ruutsentimeeter lahinguväljast elulise tähtsusega ja paluks seda mitte mingi sisutu eputamisega blokeerida! Sama asja saaks ära ajada lihtsa tekstisõnumiga.

Mänguvälja info ise on kaunis askeetlik. Näitaks, kui su tankigrupp vastase üksusega tulevahetust peab, siis ei näidata kummagi pea kohal terviseriba. Aga siinkirjutaja meelest pole see antud mängu puhul isegi vajalik. Infot on küll vähem, aga seevastu kogemus realistlikum. Lahingut juhatav ohvitser saab ka ilmselt üksuse hukust alles siis teada, kui see enam raadiokutsungile ei vasta. Ja seda, et nad parasjagu tule all on, näeb ise ning kuuleb nende hädaldamisest.

Teoorias on RUSEs, mille tegevus käib Euroopas ja Põhja-Aafrikas, võimalik mängida kuue erineva rahvusega: ameeriklased, inglased, prantslased, venelased, itaallased, sakslased. Igal neist on oma tehniline baas, kuid kokkuvõttes on nad relvastuse poolest tasakaalustatud. Lõbu pakub eksperimentaal- ja prototüüptehnika osa. Nii näiteks võib Wermachti värvides tandrile roomata übertank Maus, mis tegelikult lahingutuld ei näinudki. Paraku on kõik osapooled liiga ühesugusteks disainitud. Võib-olla poleks see ajaloolise tõe huvides, kuid mängumõnu lisaks ikka, kui mõnel oleks nt ülimalt löögijõuline jala- ja dessantvägi, teine osapool jälle raskerelvastuse poolest võimekas.

AI on kõrgemal raskustasemel arvestatav vastane, mõndagi missiooni pidi mitu korda erineva taktikaga proovima, enne kui robotid alistusid. Samas kasutab mäng RUSE-võimalusi kuidagi juhuslikult, aga ega inimvõimelist kunstlikku intellekti ei olegi veel konstrueeritud. Põhimõnu sellisest mängust saab muidugi ikka võrgulahingutest. Paraku ilmnes testimise käigus, et hetkel ei ole RUSE veel liiga populaarne, serverites oli raske leida võrdse kogemuspagasiga mängureid. Kogenud RTS-komandöriga ei ole algajal lihtsalt mõtet kokku minna, niikuinii sõidetakse üle nagu tankiga.

Hinnang: 8/10. Tore RTS, mis žanrisse värskeid tuuli toob. Hõlpsasti õpitav kasutajaliides, isegi konsoolil saab nüüd reaalajastrateegiat mängida. Punktid läksid maha tobedate videolõikude ning netikommuuni väiksuse pärast.

Ubisofti tiiva all tegi mängu PCle (arvustatud), PS3le ja Xbox360le Eugen. Mängu andis arvustamiseks Gamestar.

Miinimumnõuded arvutil:
Protsessor: 2.8 GHz Intel Pentium 4 või AMD Athlon 64 3000+
OPSüsteem: Windows XP / Windows Vista / Windows 7
RAM: 1 GB XP / 2 GB Vista ja Win7
Videokaart: ATI Radeon X1000 / GeForce 6 seeria või parem

See on siiski miinimum, millega RUSE üldse jutule võtab. Mitmetuumalistel protsessoritel lippab mäng hoopis teise tundega ja kui videokaart lubab seaded põhja lükata, võib sõda isegi ilus olla.