/nginx/o/2010/09/29/440739t1h1d01.jpg)
Nõustaja Kaido Pajumaa kirjutab ajakirjas Naised, et meile meeldib inimestele meeldida, sest see tekitab meis hea enesetunde, kuid pingeliseks läheb meie sees siis, kui teisele inimesele meeldimine läheb vastuollu iseendale meeldimisega.
Kuidas öelda «ei»?
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
29. september 2010, 15:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pajumaa toob näite, kus sõber palub ühe paki ära tuua - kui see pakk on kodutee peale jäävas postkontoris, on aidata lihtne; kui paki järele tuleks aga sõita kell 23.45 Haabersti Statoili ja oodata, samal ajal kui sõber ise peol viibib, muutub otsustamine raskeks, kuigi füüsiliselt poleks abistamine sugugi võimatu.
Sellises olukorras ei julge me öelda «ei» peamiselt kolmel põhjusel: kahtlustame, et võime eksida (äkki sõber on hädas ja vajab tõesti minu abi); ei taha panna teist inimest ebamugavasse olukorda, kuigi endal on ebamugav; või siis lihtsalt ei julge kunagi «ei» öelda.
Pajumaa sõnul on teiste inimeste aitamine küll alati vooruslik ja tekitab meile endale hea tunde, kuid kuskilt läheb piir, sest meil on olemas enda elu. «Pärast seda, kui oled esimest korda jäänud kindla «ei» juurde, tullakse edaspidi sinult «jah»-i paluma ainult olukordades, kui keegi vajab tõesti abi.