Lordi ei kuulu mu lemmikbändide hulka, kuid neist saab hea doki, neis on seda draamamaterjali- jäi mulje režissöör Antti Haase filmi «Monsterman» vaadates.
Lordi paljastamine ehk kuidas ühte dokki peab või ei pea tegema
See on sedasorti film, mis näitab meelelahutusbisnise kurvemat poolt. Neid hetki, kui pole mitte show ja glamuur, vaid ollakse võlgu, rabeletakse loomingulises kriisis ja tulevik tundub tume. Paralleelina meenus ka üks suurepärasemaid rockidokke, mida olen näinud- film edutust kanada heavy-bändist Anvil, kes vaatamata kõikidele halbadele märkidele ei jäta jonni ja ikka trotslikult ebaõnnele vastuvoolu pressib.
Rezhissöör Antti Haase, kes on muide Lordi laulja ehk Mr. Lordi ehk Tomi Putansuu lapsepõlvesõber, on oma filmi üles ehitanud järgmiselt- alguses, pärast Eurovisiooni võitu 2006., on suur edu ja eufooria- Lordile voolab fännikirju, lehed pasundavad ja Rovaniemisse ehitatakse teemarestoran. Lordi on big thing. Pärast seda hakkavad asjad aga allamäge minema- plaadid ei müü, kontserte on umbes aastas üks ja seegi kuskil Rovaniemi Jõulumaal kellegi vene reisifirma rahvale. Ühesõnaga iga meelelahutaja bad trip ja raimoaasastumine.
Film algabki kaadritega, kuidas teemarestoranist viiakse koli välja, et seda müüa - käive on langenud tasemele, kus kuuga müüakse seda, mida varasemalt päevaga. Nende väheste livede koha pealt jääb mulje, et show’d alustatakse ikka ja jälle oma suurima hiti «Monstermaniga» ehk siis mälutakse sedasama läbimälutud sokki.
Rezhissöör lapsepõlvesõbrana on pääsenud Lordile lähedale ja saanud usalduslikult selliseid kaadreid nagu elu on- ühelt poolt tavalisi, teiselt poolt aga oma vaiksuses just neid kõige dramaatilisemaid. Selle filmi Lordi on, nagu tema bändikaaslane Awa teda ka filmis kirjeldab, Peeter Paan- poiss, kes ei taha suureks kasvada, keegi, kes elab oma mängukoletistest kokku pandud fantaasiamaailmas ja teeb ka vastavat power-kitsh muusikat. Maailm aga on pisut teistsugune ja esitab Lordile omi nõudmisi. Selline on selle Lordi elu ja filmi pinge.
Minu kui vaataja jaoks on see suurepärane film- ma elan Lordi ebaõnnele kaasa ja tunnen rõõmu, et lõpuks, läbi võetud «kõik või mitte midagi»- riski, saab ta jalad siiski alla.
Kuuldavasti polnud ei bänd ega paljud fännid filmiga rahul. Bänd heitis režissöörile ette, et too oli neid ära kasutanud ja teinud sellise filmi nagu oli ise tahtnud, mitte arvestanud bändi ette söödetud sadade tundide materjalidega kontsertidest, plaatide salvestamisest, backstage’i melust jne. Ühesõnaga näidanud Lordit haavatavamast küljest. Film, nagu mainisin, lõpeb hästi. Fänniblogisid lugedes saan aru, et režissöör on draama kerimise huvides ka natuke reaalset ajatabelit muutnud ja sättinud õnnestumised lõppu, mis ei olevat päris realistlik kujutluspilt.
Lordi on bänd, kes esineb ja üldse viibib avalikkuse ees ainult oma koledates kollimaskides. Rezhissöör näitas ka bändi selleks hetkeks küll juba eks-liiget, blondi naisterahvast Awat ilma maskita, peeglist oma nägu ja selle miimikat vaatamas. See oli petmine, leidis bänd, sest režissöör oli omavoliliselt eksinud bändi põhimõtete vastu.
Hea film ja nagu vastukajast näha, tekitas ka nii eetilisi kui tehnilisi küsimusi selles osas, mis üks dokfilm on või peab olema.
----------------------------
Film
«Monsterimies»
Rez. Antti Haase
Soome 2014
Linastub 20. Mail Kumus Kumu dokumentaalfilmide õhtul
Kohal on ka režissöör Antti Haase