Seinatäis reisimälestusi

Rakverlane Ello Odraks otsustas paarkümmend aastat tagasi hakata suveniiride asemel reisidelt kaasa tooma hoopis seinataldrikuid. Foto: Elukiri

Kristel Schwede, Elukiri

Iga maa on erakordne ja omanäoline. Kellel rännupisik sees või töö reisimisega seotud, see teab, et ikka tahaks osa mälestusi mingil käegakatsutaval kujul koju kaasa võtta. Kuidas koguda suveniire nii, et need kappidesse ära ei kaoks, vaid iga päev silmarõõmu pakuksid?

Rakveres Lääne-Virumaa kultuurispetsialistina töötav Ello Odraks (71) otsustas paarkümmend aastat tagasi hakata suveniiride asemel reisidelt kaasa tooma hoopis seinataldrikuid. Nüüdseks on tema kogus juba üle kuuekümne seinataldriku, mis mullu sügisel ka Rakvere keskraamatukogu näitusel väljas olid.

“Esimestelt reisidelt ostsin mälestuseks kaasa mitmesuguseid suveniire, terve veneaegne sektsioonkapp oli neid täis,” meenutab Ello Odraks. “Mul on siiani olemas Brüsseli pissiv poisike ja Hispaania härg, aga kõik seisavad kuskil kapinurgas. Ühel hetkel tundsin, et aitab neist pudinatest, ja viskasin paljud asjad minema. Mõtlesin, et edaspidi toon reisilt mälestuseks kaasa ainult taldrikuid: neid saab seinale riputada ja nii on reisimälestused kogu aeg silme all. Mul on üks vana foto, kus on näha, et seinal on ainult viis-kuus taldrikut. Nii ma siis hakkasin neid järjest seinale paigutama: suure juurde väikese ja väikese kõrvale suure. Geograafiliselt on mu reisid ulatunud Norrast Itaaliani ja Lätist Hispaaniani, lisaks kõik need riigid, mis nende vahele jäävad.”

Proua Odraks räägib, et kõik tema kogus olevad taldrikud on seotud mingi kindla mälestuse, loo või emotsiooniga. Ta ei osta kunagi poest mingit suvalist seinataldrikut. Näiteks Eiffeli tornis sai ise ära käidud ja sealt Pariisile pilk peale visatud. “Moulin Rouge’iga on mul ka väga eredad mälestused. Nägime pealt kogu etenduseks valmistumise protsessi: kuidas toimub piletimüük, külaliste sisselaskmine ja nende paigutamine. Eks vaatajaid oli seal igasuguseid, nii lühikeste pükste ja plätudega turiste kui ka õhtutualettides külalisi. Meie olime õhtutualetis, saime istuma otse lava ette. Olin etendusest väga vaimustunud, polnud varem midagi niisugust näinud! Soovitan nüüd kõigile, kes Pariisi lähevad, et jätku parem mõni tuur vahele, aga käigu kuulsas revüüteatris kindlasti ära!”

Ka lähedased sõbrad ja pereliikmed teavad juba, mis Ello kogus olemas on ja mida ta veel saada tahaks. Näiteks Turaidas käis ta ise kunagi nõukogude ajal, aga laps sattus sinna sel suvel ja tõi emale kingituseks savist taldriku Turaida lossi pildiga.

Peterburi taldrikul olevat silda nägi Ello Odraks oma hotellitoa aknast ning kuulis mitu ööd selle ülestõstmise ja langetamisega seotud mürinat. “Käisin Peterburis kultuurireisil veidi enne linna 300. juubelit. Sattusin sinna ajal, kui linna just pidustusteks korda tehti: pooled majad olid juba värvitud, ehitati suurt ringteed ja kõiki neid ümberkorraldusi oli väga põnev vaadata. Ermitaaži suveniiripoes oli taldrikute valik päris suur, kuid ostsin just tuttava sillaga taldriku.

Salzburgi taldrik on aga minu jaoks sellepärast eriline, et see linn on seotud “Heliseva muusika” filmiga,” jutustab Ello Odraks. “Käisime filmiga seotud paikades, isegi kirikus, kus Maria ja kapten Trapp laulatati.”

Ello Odraksi sõnul pole ta kõigist käidud maadest või linnadest endale taldrikuid soetada saanud.

“Näiteks nõukogude aja lõpus käisin Aafrikas ja mulle meeldis seal väga, aga taldrikut ei leidnudki. Sel aastal Saksamaal Bonnis jäin samuti taldrikust ilma. Reisi alguses jätsin ühes müügikohas nähtud ilusa taldriku ostmata, aga pärast enam sellist ette ei sattunudki.”

Mõned kogusse kuuluvad taldrikud on aja jooksul ka katki läinud. Kahepoolne teip või plastiliinitaoline kinnitusvahend, mis suveniiripoes on taldriku taha pandud, seina peal hästi ei püsi.

Millised maad on paljureisinud naisele kõige rohkem muljet avaldanud?

“Egiptus oli väga põnev ja Hispaania meeldis mulle väga, ainult härjavõitlus mitte. Itaaliaga oli nii, et kui esimest korda sinna sattusin, siis mõjus mulle sealne tohutu kultuuri- ja vaatamisväärsuste hulk lausa väsitavalt. Kõike oli liiga palju! Kui ma teist korda käisin, võtsin juba rahulikumalt ja mul oli väga tore.”

Uutele kogujatele soovitab proua Ello Odraks muretseda eelkõige selliseid seinataldrikuid, mis inimesele midagi tähendavad ja on temaga seotud, on temas mõne emotsiooni või mulje tekitanud. Ilma tähenduseta ostud jäävad kaugeks ja külmaks.

“Tean ka neid, kes koguvad ainult riigivappidega taldrikuid, kuid mulle need eriti ei meeldi. Paar tükki mul on, aga hakkasin vaatama, et need on nii ametlikud ja asjalikud, ilma ühegi emotsioonita. Sein näeks nendega välja nagu riigikantselei. Kui ise oled võõral maal astunud, sealset kultuuri ja eluolu kogenud, siis on ka ostetud esemel teine tähendus.”