Valgevenes kohtuvad eestlased enda minevikuga

Vaade Leedu-Valgevene piiripunktile Valgevene poolt. Paari tunniga tasub üle pääsemiseks igal juhul arvestada. Foto: Teet Roosaar

Kitsal ajal lähevad taas moodi bussireisid. Käisin Valgevenes, mis vanematele inimestele on justkui nostalgiamuuseum ja noorematele imedemaa.

Internetis leidub Valgevene kohta igasugust informatsiooni. Mõni käib seal tankiga sõitmas ja automaadist laskmas, mõnda peibutab odav alkohol.

Te lahkute Euroopa Liidust

Osa eelarvamusi osutus valeks. Keegi teie järel ei nuhi, kui ise põhjust ei anna, kesklinna hotellis oli wifi. Raha on kõige mugavam võtta pangaautomaatidest, Swedbanki teenustasu 200-300 krooni suuruste summade väljavõtmisel oli 21-23 krooni. Suuremates kauplustes ja söögikohtades võis pangakaardiga maksta.

Omal ajal korrati Berliinis hoiatust: “Te lahkute Ameerika sektorist!” Valgevenesse sisenemisel tekib samasugune tunne, seal on presidendiks Aleksandr Lukašenka. “Batka”, nagu kohalikud ütlevad.

Riiki pääsemiseks tuleb täita migratsioonikaart, millel täpselt samasugune vorm kui Venemaa migratsioonikaardil. See tembeldatakse hotellis ja korjatakse riigist lahkudes ära.

Viisa väljastatakse Tallinnas asuvast peakonsulaadist, meile piisas grupiviisast. Need, kes riigis üle viie tööpäeva kavatsevad olla, peavad end miilitsas registreerima.

Piiril oli meeletu järjekord. Kahes reas veokid, kolmandas (lühemas) sõiduautod. Bussid pääsevad Medininkai piiripunktist õnneks tunni-kahega üle, sõitjad ei pea dokumentide kontrollimiseks isegi bussist välja minema.

Bussiaknast avanes ehtne teater. Peategelased olid endal kinganinad püsti keeranud ja vormimütsi (furaška) kõrgeks sättinud. “Meil oli see küll 40 aastat tagasi keelatud,” ütles üks grupis olnud vene meestest.

Kui sõitjatel polnud mingit muret, siis bussijuhtidel küll. Üks deklaratsioone tuli näiteks seepärast ringi teha, et “BY” asemel oli kirjutatud “Valgevene”.

Selliste veidrustega harjub ja piiril ei maksa kobiseda. Elevil laste kombel ostis bussitäis eestlasi esimeses tanklas nelja- kuni kuuekroonist koorejäätist, õlut ja mahla. “Võrreldes sellega, mis Venemaal näeb, on teeääred ikka väga puhtad,” lausus üks kaassõitjaist.

Riigi fassaad on imekena: asfaltteed on siledad, eemalt paistvad majad nägusad. Pealinn Minsk säras tuledes, paljude kõrgelamute ülaservad olid valgustatud.

Võtsime toakaaslasega tänavaaluses baaris seljanka, pliinid ja õlled ning läksime siis hotelli magama.

Kilingi-Nõmme mees suursaadikuks

Ilmselt on paljud eestlased näinud fotot, kus Eesti asjuri Valgevenes Harry Lahteina hiigelpikk käsi kohaliku neiu rinnal puhkab. Nüüd on Eesti esindajaks Valgevenes Kilingi-Nõmmest pärit ja Minskis ülikooli lõpetanud Jaak Lensment, kes peagi suursaadikuna tööle asub.

Turismigrupiga kohtunud Lensment rääkis, et Valgevene inimesed suhtuvad Eestisse sümpaatiaga, aga meie ei tea neist eriti midagi. Nagu vastupidi. Lahteina juhtum oli rohkem Eestis teemaks, Valgevenes seda nii palju ei kajastatud.

Suursaadiku jutu järgi väljastab Valgevene suursaatkond Eestis kuni 300 viisat tööpäevas, see teeb teoreetiliseks külaliste vooluks Valgevenesse 1500 inimest nädalas.

Estonian Air lendab Minskisse kolm korda nädalas, Air Baltic Riia kaudu mitu korda päevas. Liinibussid sõidavad Tallinnast Minski neli korda nädalas.

Oma autoga Minskisse sõitmiseks kulub Lensmendi hinnangul ligi kaheksa tundi. Piirijärjekorra pikkuse määrab odavat bensiini jahtivate sõiduautode hulk. Isikliku sõiduki ajutine riikitoomine tuleb registreerida.

Lensment soovitas turistidel linnade kõrval tähelepanu pöörata looduses puhkamisele ja sanatooriumidele. “Siin on rohkem avastamist kui Lääne-Euroopas,” lausus ta.

Keskmine palk jääb 3000 krooni kanti

Meie turismigrupi üks põnevamaid visiite oli MAZi autotehasesse. Siin valmib näiteks 23 Tartu linnabussi, mis peagi Eestisse saadetakse.

Peakonveieril on korraga töös 30-35 autot, töötempo ei ole just Fordi oma. Töötatakse ühes vahetuses, päevas valmib ligikaudu 60 autot.

Tööliste arvu on seoses tellimuste vähenemisega kärbitud 25 000 inimeselt 15 000ni. Koostajad teenivad miljon kuni poolteist miljonit rubla kuus, mis teeb 4000-6000 krooni. Ametlikel andmetel on Valgevene keskmine palk 427 USA dollarit (5124 krooni), tegelik pidavat jääma 250 dollari (3000 krooni) kanti.

Miinimumpension on 40 eurot (624 krooni), leivapäts maksab meie rahas 4.50-5.50. Samal ajal on sotsiaaltoetused Eestist tunduvalt suuremad, näiteks korteri kommunaalkuludest peab inimene tasuma vaid 30 protsenti.

Kuigi keskmine elatustase on madal, armastab valgevenelane laia joont. Kõrtsis olgu laud lookas, kuigi Pärnu restoranidega võrreldes võivad söökide hinnad üsna krõbedad olla. Kui ansambel lõpetab, maksab lisaloo tellimine 200 krooni.

Viin maksab poes alla 40 krooni, restoranis 180 krooni pudel. Temperamentsed slaavi neiud lähevad kohe tantsima, kas või omavahel. Restoranid on nädalavahetustel puupüsti täis, enamasti pakutakse elavat muusikat.

Tänavapildis torkab silma soov hästi välja näha. Naised kõnnivad tikk-kontsadel, enamasti lühikese seeliku või sukkpükste peale pandud lühikeste pükstega.

Meeste riietumisstiil on tagasihoidlikum, kuid ülikonda ja lipsu kantakse sagedamini kui meil.

Külakostiks ostavad eestlased Valgevenest tavaliselt maiustusi ja viina. Ravimid ja muu Valgevene või Venemaa toodang on meist odavam, Lääne kaup enamasti kallim.

Enne Leetu sisenemist tasub bussi kütusepaak ääreni täis võtta. Diislikütus maksab 10.32 ja 95 oktaanarvuga bensiin 12.96 krooni liiter.