Video: kes ja milleks kirjutas «saatana piibli»?

Codex Gigas ehk «saatana piibel» Foto: Wikipedia.org

Rootsi rahvusraamatukogus Stockholmis asub keskajast pärit teos, mida peetakse «saatana piibliks».

Ametlikult kannab see nimetust Codex Gigas ning seda peetakse suurimaks keskajast säilinud käsikirjaks, edastab Daily Mail.

22 sentimeetri paksuse ja 96 sentimeetri pikkuse käsikirja jaoks oli oletatavalt vaja üle 160 looma  nahka.

Kuid mitte suurus ja suur hulk nahka ei üllata ajaoolasi, vaid see, et selles on täiselehe suurune joonistus kuradist. Selle tõttu käib käsikirjaga kaasas legend, et see on neetud.

Asjatundjate arvates pärineb «kuradi piibel» 13. sajandist ning see valmistati Böömimaal Podlažice´is asunud kloostris. Praegu on see piirkond Tšehhi Vabariigis.

See käsikiri algab Vana testamendiga ning sellele järgneb esimesel sajandil pKr elanud õpetlase Flavius Josephuse kaks teksti.

Raamat lõppeb Vana testamendiga ning viimane lõik on Böömimaa kroonikast. Uurijate sõnul sisaldab see koodeks piibli tervikteksti.

Kuna teos kaalub 74 kilogrammi, siis on selle tõstmiseks vaja kahte inimest.

Raamatu-uurijate sõnul on seni teadmata, kuidas see teos valmistati. Legendi kohaselt anti keskaegsele mungale tsölibaaditõotusest mitte kinni pidamise tõttu karistuseks elusalt seina müürimine.

Karistuseks pääsemiseks lubas ta kirjutada vaid ühe ööga teose, milles on kõike seni teada olnud teadmised.

Kui munk sai aru, et ta ei suuda seda teha, kutsus ta saatana appi ning sõlmis temaga raamatu kiirkirjutamiseks lepingu andes vastutasuks oma hinge.

Saatan nõustus ja sai vastutasuks munga hinge. Raamatusse lisandus aga pilt saatanast, milles ta seisab kahe torni ees.

Paleogeograafi ja käekirjaeksperdi Michael Gullicki sõnul on see käiskiri kirjutatud ühe isiku poolt. Sellele viitab nii ühtlane tekst, sõnakasutus kui ka lõpus olev allkiri.Tindi põhiaineks on puruks muljutud putukate vedelik. Kui mitu isikut oleks seda kirjutanud, siis oleks ka tint erinev olnud.

Oletatakse, et selle kirjutamiseks kulus umbes viis aastat, kuid kes on selle autor, ei ole täpselt teada. Teadlased seostavad seda käsikirja benediktiini munga Hermannus Heremitusega.

Küsimus on ka selles, et miks see teos tehti, kas harivatel eesmärkidel, lisamiseks kloostri raamatukokku või sunniviisiliselt.