T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nõukogude punaarmeelased võisid vägistada Berliinis ligi 200 000 naist

Inna-Katrin Hein
Nõukogude punaarmeelased võisid vägistada Berliinis ligi 200 000 naist
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Punaarmee sõdurid 1945. aastal Berliinis
Punaarmee sõdurid 1945. aastal Berliinis Foto: SCANPIX

Nõukogude Liidu Punaarmee alustas 1944. aasta sügisel pealetungi, mille eesmärgiks oli Saksamaa pealinna Berliini jõudmine ja selle vallutamine.

Läbi Preisimaa, Sileesia ja Pommerimaa liikudes kasutasid nõukogude sõdurid vägistamist relvana ning see jätkus ka Berliinis, kirjutab iltalehti.fi viitega The Guardianile.

Punaarmeelasi ärgitati hüüdlausega «Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!»

Nõukogude armeeüksused ründasid Berliini idast ja lõunast, Saksa üksused olid enamjaolt põhjaosas. Lahing Berliini pärast kestis 16. aprillist kuni 2. maini 1945.

Ajaloolaste andmetel tähistasid punaarmeelased oma võitu sellega, et vägistasid linna jäänud sakslannasid, kelle vanus jäi 8 – 80 eluaasta vahele.

Arvatakse, et nõukogude sõdurite seksuaalvägivald puudutas ligi 200 000 naist ja tüdrukut. Ajaloolaste uuringud on näidanud, et vägistatute keskmine vanus oli 16,7 eluaasta ning iga naist vägistati umbes 12 korda. Vägistatutest umbes 10 000 naist suri raskete kehavigastuste tõttu.

Vägistamiste tagajärjeks oli suur hulk soovimatuid rasedusi ning pikaajalised füüsilised ja vaimsed häired.

Mõnedel andmetel jätkusid sakslannade vägistamised ka pärast Teist maailmasõda kui osa Saksamaast oli Nõukogude Liidu kontrolli all.

Kommunistlikul Ida-Saksamaal peeti Punaarmeed natsirežiimist vabastajaks, mitte vägistajate hordiks.

Vägistamised võisid kesta 1948. aastani, mil nõukogude väeüksused paigutati tsiviilelanikkonnast eraldi.

Lääne-Saksamaal oli punaarmeelaste korda saadetud õudused, kaasa arvatud vägistamised, tabuteema.

Enamik sakslannasid ei julgenud tunnistada, et neid vägistati, kuna nad tundsid häbi- ja süütunnet.

1953. aastal oli ajakirjanik Marta Hillers esimene, kes sellest rääkima hakkas, avaldades raamatu «Eine Frau in Berlin», milles käsitles Berliinis korda saadetud massivägistamisi.

Raamat ei osutunud populaarseks ning vägistamine jäi ikka tabuteemaks.

2003. aastal ilmus sellest raamatust uus trükk ning siis oli see 18 nädalat Saksamaa raamatuedetabeli tipus.

Viis aastat hiljem valmis sel teemal film, mis tekitas Saksamaa ja Venemaa suhetes kriisi. Paljud naised hakkasid pärast seda paljastama oma karme kogemusi.

Üks punaarmeelaste poolt vägistatutest oli Gabriele Köpp, kes oli siis 15-aastane.  Ta oli 14 päeva nõukogude sõdurite käes.

Köpp kirjutas oma kogemusest raamatu ««Warum war ich bloss ein Mädchen?». Ta lootis, et ei jäänud vägistamise tagajärjel rasedaks ja nii juhtuski.

Pärast vägistamist tekkisid  Köpil psühholoogilised ja füüsilised probleemid, mille tõttu tal ei olnud seitse aastat menstruatsiooni.

Saksa günekoloogide sõnul saab Berliinis vägistatud naiste puhul rääkida niinimetatud vene sõdurite sündroomist ning suur osa vägistatud sakslannadest ei saanud lapsi.

Nõukogude Liidus oli vägistamine kuritegu, kuid selle riigi Teise maailmasõja aegne juht Jossif Stalin andis käsu vallutatud aladel kasutada seksuaalvägivalda näitamaks, kelle käes on võim.

Berliinlannade vägistamist on uurinud Geifswaldi ülikooli psühhiaater Phillip Kuwert, kes intervjueeris 1945. aastal vägistatud 35 naist.

Kuwerti huvitas, millised on vägistamise pikaajalised mõjud.

Psühhiaatri sõnul olid intervjuud nende naiste jaoks psühholoogilist kergendust toovad.

Kuwert pidi oma uuringuteema käsitlemisel olema ettevaatlik, sest sakslased on ikka natsi-Saksamaa teema suhtes tundlikud.

Paljud naised sõnasid, et karm kogemus jättis sügava jälje nii psüühikasse kui kehasse. Aja jooksul on mõned haavad paranenud, kuid hirmu ja alanduse tunne jääb alati alles.

Märksõnad
Tagasi üles