ENSV tegijad: Võsapetsil on kah õigus eetris olla

Pilt on tehtud Tartu Kunstimuuseumi näitusel «Tulevik sünnib täna. ENSV progressivne kunst 1958-1968». Foto: Margus Ansu

Elu24 lugejate küsimustele vastasid retroseriaali «ENSV» stsenaristid Gert Kiiler ja Villu Kangur. Esimesel eetrikorral lendas see sari teleedetabeli tippu ja seljatas tugeva varuga eesti rahva lemmiku «Võsareporteri». Kuidas nad seda teevad?
 

kalkun
Kas teile endale ka tundub, et tegelikult pole 20 aastaga mitte midagi muutunud, terminid on teised, aga elu ikka samasugune?
Gert Kiiler: Kuidas võtta. Sarjaga võrreldes on muidugi 30 aastat möödas ja elu on ses suhtes ju ikka tohutult muutunud, minu hinnangul ikka paremuse poole. Kui aga vaadata inimest kui sellist, siis on muidugi kõik sama. Olen viimastel aastatel tuhninud palju 1930. aastate ajalehtedes ja sealgi on mured täpselt samasugused nagu praegu. Kohati võiks pealkirjad panna copy-paste praegusesse aega ja keegi ei saaks aru, et need on 80 aasta tagant.
Villu Kangur: Elu muutub mitte iga aastaga, vaid iga päevaga. Kui aga rääkida nüüd muutustest meie seriaali kontekstis, siis: kõige suurem muudatus on toimunud/ ei ole toimunud inimeste peades. Mulle mõjus suisa ehmatavalt, kui palju on Eestis veel neid, kelle mõttemaailm ja mentaliteet on jäänud samaks – nad nutavad tänini sotsialismiaega taga. Aega, mil võis ka mitte midagi tehes ära elada ja rahus riiki varastada. Iseasi muidugi: mida me oleme selleks teinud, et iga EV kodanik leiaks tänapäeval oma asise koha? Ent... selle nimel võiks vahel natuke ise ka pingutada, mitte vaid ENSVd taga halada.

juuli
Mul on vaid üks küsimus: miks te panite ühele tegijale mu õe täiesti toimiva nime – Sirje Kadak?
Villu: Võtan patu omaks. Lihtsalt: tuli loosi teel. Kombineerides omavahel tavapäraseid eestlaste ees- ja perekonnanimesid. Hulga lihtsam oleks ju olnud tuletada Säsitsitsiida-Johantooria Kask vms. Nagu need tänapäevased eestlaste nn normaalsed nimed, mis ajavad vahel südame üsna läilaks. Ent lükkisin omavahel kokku lihtsa + lihtsa. Nii meie nimed tollal ju olid. Vabandan! Loodan, et teie õele sellest seriaalist suurt tüli ei teki. Iga aus nimi kõneleb alati iseenda eest – seda ajast või nimekaimudest hoolimata.

eatöö
Nagu ma aru sain on tegu minisarjaga, 8-osaline. Kas oskate öelda, kas jätkuva edu korral võib oodata ka 2. hooaega ?
Gert: See sõltub eelkõige kahest tegurist: kas telekanal tahab lisa ja kas tegijad tahavad lisa teha. Praegu pole kumbki kindel.
Villu: Asi ei olene paraku stsenaristidest. Ehkki ainest jaguks ju küllaga. Ma ei tea veel, mida Gert asjast arvab, aga... eestlane saab oma taagast vabaks alles siis, kui ta järeltulijatele pidevalt joonlauaga vastu näppe ei tao ega korda: «Pea meeles, et ajalugu on vaid see, mida su isa ja ema mäletavad!» Ajalooline mälu on vastandlike arvamuste kogum, mis summeerub kunagi selles, mida enamik rahvast tahab mäletada. Ja selles mõttes on sari «ENSV» oma missiooni juba praegu täitnud. Aeg on küps, et vaadata sellele ajale ka natuke teise nurga alt kui õpikust. Kas või läbi kõverpeegli. Ma teeks seda vist meeleldi edasi! Kuigi pigem vist tiba teise nurga alt.

vihane kodanik
Mis õigusega kopeerite meie köögi tapeeti?
Gert: Kuna tegemist on nõukogudeaegse tapeediga ja pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga kadus igasugune autoriõigus nõukaaegsetele tarbeesemetele, kaasa-arvatud tapeetidele, siis teeme, mis tahame.
Villu: Ilma igasuguse õiguseta. Ent siiski tundub, et ENSVd meenutades pole tähtsam mitte tapeet, vaid nood, kes positsioneerusid selle taustal. Mõned neist tegelastest on kahjuks veel praegugi ühiskonnas esiplaanil. Ehkki suu jutlustab neil nüüd suisa midagi muud.

väga haige sari
Kas pole tulnud mõtet kirjutada seriaal Kolmas Reich? Oleks ju päris seksikas. Vaadataks küll. Ja kui p....lakkumine nii eluvajalik on, siis pole ju vahet – nõuka või natsivärk – kas pole...?
Gert: Kuldsed sõnad.
Villu: Saan vihjest aru. Aga küsija kahjuks ei täpsusta, kelle p...d teie arvates lakutakse? Meid on süüdistatud nii selles, et «ENSV» on Kremli kommarite tellimus, ja ka selles, et see oleks nagu praeguse EV valitsuse ajupikendus. Piisaks, kui küsimuse esitaja annaks märku, kas ta on isikukultuse poolt või selle vastu? Siis tuleks siitpoolt ka konkreetsem vastus.
Jaburamat väidet, et selle seriaali puhul võiks tegu olla mingi poliitilise tellimistööga, pole ma iial kuulnud. Ärgake ometi üles! Näe, juba hakkaski häbi nende paranoiliste rahvuskaaslaste pärast, kes arvavad, et kõik siin ilmas on ostetav ja müüdav. Aga lühidalt: Kolmandast Reichist on seriaale mujal ilmas tehtud kümneid kordi. Ka komöödiaid. ENSVst pole seni tehtud pea mitte midagi.

asd
Kuidas on see võimalik, et tõukasite «Võsareporteri» vaadatavuse troonilt?
Gert: Meil on kaks inimest palgatud, kes seda anomaaliat praegu uurivad ja aprillis peaks esialgsed vastused tulema.
Villu: Võsapetsil on paraku samasugune õigus eetris olla nagu meil. Kui üks või teine saade ei meeldi, võtke pult ja klõpsake telekas kinni. Keegi ei sunni teid vaatama asju, mida te ei taha. Tragikomöödia sugemetega asjad ju mõlemad.

Ludwig
Mul on tegelt küll midagi küsida ja see on see, et miks võetakse aluseks rikaste elu, kel on töökoht kuskil parteis, kuigi on väga hästi teada, et suurema osa rahvast moodustusid lihttöölised, kel polnd selliseid asjugi, rääkimata siis apelsinide või banaanide lubamisest. Miks olete võtnud luubi alla jõukad. Miks te ei võind teha saadet tavalistest töölistest, kas need ei lähe korda. Kas siin on tegemist järjekordselt tänapäevaste mallidega, kus luubi all on jõukam klass? Te panite igatahes selle asjaga mõõda.
Gert: Siin ei olnud meil midagi kaasa rääkida. Andrus Ansip, Mart Laar ja Gojko Mitic käskisid meil seda teha. Muidu poleks sarja tulnud.
Villu: Aga jumala eest – tore idee. Võtke kätte ja kirjutage sellest oma nägemus. Äkki mõni poliitiliselt kallutatud telekanal, mis õhutab klassivaenu, võtaks selle isegi teha? Eestiski peaks neid telejaamu teadupärast leiduma. Vähemalt üks. Kui mitte 14.

Vanake
Mida te ise mäletate 1982. aastast? Parim ja pahim mälestus?
Gert: Kuna ma olin toona 8-aastane ja käisin teises klassis, siis väga konkreetset mälestust ei oska öelda. Tean, et käisin tollal korvpallitrennis, olin males klassis teine käsi (meil oli maleklass) ja isa kuulas õhtuti Vaba Euroopat ja Ameerika Häält. Nimed Maret Aronovitsh, Ilmar Külvet jt. jäid juba siis mällu. Ja reedeseid teatriõhtuid pärast sauna ootasin lapsena ka väga.
Halvast rääkides... ega muud vist polnudki, et tuumasõda kartsin kohutavalt. Usun, et see tunne on minuealistele tänu propagandale väga tuttav.
Villu: Kuna sain 1982. aastal 25-aastaseks, on küllaga, mida mäletada. Parim mälestus on muidugi vanema poja sünd. Aga halvim... vist ikka see, et Brežnev suri, kuid elu tõotas minna veelgi hullemaks – pukki upitati endine kagebist. Samas – minu suust vist küll iial ei tõuse lause: «Elasin valel ajal!» Ma lihtsalt sattusin kogemata sinna. Elu pole ju kunagi mustvalge. Ta lihtsalt näib meile pahatihti kas mustana või valgena. Ent neile, kes oma möödanikust järeldusi suudavad teha, tundub see ikka ja alati värvilisena. Nii ka mulle. Elatud aastaid ja oma sõpru mäletan ma ikka ja alati kogu toonases kirjus spektris. Ent tolle aasta kõige kurvem sündmus igale eestlasele oli kahtlemata Niguliste kiriku põleng!

Kikuke
Kust tuli mõte sellist saadet teha?
Gert: Olin tänavu kevadtalvel (olümpiamängude ajal) Soomes mäge sõitmas ja mu mökkis ei olnud muud kui Soome kaabel-TV. Samal ajal kui teised vaatasid kodus OMilt Kristiina sõitu, nägin mina kaablist «That 70`s showd». Ja kuna ma olen tahtnud sitcomi ammust aega kirjutada, siis käis mingi plõks ja ma mõtlesin, et miks mitte panna tegelased 80ndate aastate ENSVsse – pakub see ju hoopis avaramaid võimalusi kui tänapäev, mida on kajastatud seitsmel erineval moel. Koju jõudes helistasin kohe Villule, et kas ta oleks valmis sellist asja tegema. Oli küll. Edasi hakkas juba pihta praktiline töö.
Villu: Idee oli jah Gerdi oma. Hüppasin kohe paati seepärast, et ammu oli olnud tahtmine teha midagi sootuks varasemast ajast –  kuuekümnendatest. Ajast, mil olin sama vana, kui Gert kaheksakümnendatel. Aga... aukartus on tänini olnud nii suur, et pole asja seni ette võtnud! Mind huvitas eelkõige see, mis toimus eestlaste peades ajal, kui suur sula päädis sellega, et 68. aastal sõitsid vene tankid Praha peale. Oli idee: võtta aluseks tollase noore vihase mehe (mis sest et tollase kommunisti) Kalju Komissarovi 1971. aasta film «Valge laev» ning juurelda, mis sai EV taasiseseisvumise ajaks neist poistest, kes Rootsi pagesid. Ja neist, kes siia jäid. Noh, see idee sai sellega kahjuks läbi, et Enn Kraam, Mikk Mikiver jpt on juba otsaga geniaalsete näitlejate roosal pilvel.
Kui Gert aga taolise ettepaneku tegi, võtsin selle meeleldi vastu – minu kõige tormilisem eluperiood langes just 80ndatesse. Pisut kahju, et sellest sitcomi ei saanud, aga... stsenaristide vaatenurk ei pruugi alati kattuda produtsendi või lavastaja omaga. Teletöö on ju kollektiivne looming ning ma leian, et tulemuse eest vastutavad kõik koos. Välja tuli just see, mis tuli!

Volts
Ei ole küll tolle aja laps, aga siis ei olnud veel plastikaknaid ja mäkaiveri teipi. Aga see selleks. Küsimus on järgmine: miks on värvid ja pilt steriilsed s.t. miks ei võiks sarja pilt olla rohkem 80ndates – kergelt fookusest väljas pilt, ülekeeratud värvid, müra.?
Villu: Skriptikirjutaja töö lõpeb sellega, et ta paneb oma laused  laua peale ja lahkub vasakule ära. Edasi lisanduvad juba ülejäänud võttetiimi nägemused. Muuseas: keegi küsis kusagil – miks näidatakse tegevuse vahele mingeid lollakaid amatöörkaadreid? Aga selline oligi ju tollane professionaalne televisioon. Seda oma aja märki praegu veelgi üle rõhutada oleks ehk mu meelest tiba liiast! Dokumentaalkaadrid räägivad iseenda eest. Muuseas, see oli ka üks ETV poolseid eeltingimusi – kasutada võimalikult ohtralt ERR-i arhiivimaterjali.

rita
Mina olen tolle aja inimene. Küsimus: Kas tahtsitegi niisugust ebaloomulikku asja teha? Päriselt nii ei olnud.
Gert: Ma arvan, et ka näiteks «Allo Allo» ei kajasta päris täpselt seda aega, millest ta kõneleb. Mitte, et ma tahaks meie sarja kuidagi selle toreda koomuskiga võrrelda. Kõige hullem ongi see, et miskipärast on tavalise situatsioonikomöödiana kavandatud loost kasvanud mingi asi, mida võetakse «Õnne 13» reeglite järgi. Ei, ma ei tahtnud ajaloodokumentaali teha!
Villu: Kõige jaburam näib, et sageli juhtub nii: see, mis elus tegelikult aset leidnud, tundub ülimalt õõnsa fiktsioonina. Ja väljamõeldis läheb tihti tõe pähe. Mis tähendab, et seda pole olnud? Minu elus küll oli nii. Toon mõned näited: kas reklaamsärke tollal Marati pesule ei trükitud!? Trükiti küll ja kuidas veel. Mul oli 2 sõpra, kes sellest tegevusest suisa elasid. Ja hästi elasid! Kas telliseid niimoodi kahekaupa kotis koju ei kantud!? Vale väide! Ma olen pool elu elanud majas, mille enamus seinu koosnes poe tagant kokku korjatud taarakasti laudadest. Ja tagatipuks: tean inimest, kellel on tore kiviaed. Kõik koduteelt kokku nopitud. Ennetan järgmist küsimust: kas ma olen midagi nõukogude ajal ise ka varastanud. Jah! Olen küll. Restorani nõudest telefoniputka aknaklaasini välja. Pange käsi südamele – kes meist poleks tollal seda teinud.
Aga nüüd pange oma südamele teine käsi – kas te olete varastanud Eesti Vabariigi või oma praeguse nn kapitalistist tööandja tagant. Julgegem endale seda tunnistada – nõukogude mentaliteet lokkab meis tänapäevani!
Siit ka see, et meie avaliku elu tegelased kukuvad kohe vassima, kui neil mingi kahtlustus kukil istub. Eksimine on inimlik. Valetamine on aga patt! Pigem ole vaene, aga ole aus! Räägi parem südamelt ära ning näid siiram, kui keerutades.
Kui küsijal toona elus päriselt nii ei olnud, on tal väga vedanud. Minul toona oli aga taoline.
Unustagem ära tänase kollase pressi pläma, et kas meie president on üliõpilaspõlves kanepit proovinud, kas peaminister oli ikka koerteässitaja või Tallinna linnapea oli omal ajal ideeline kommunist. Vaadakem neid isikuid ikka läbi tänase prisma – kaegem hetkeolukorda läbi selle, mis meie elu edasi viib! Me elame müüd demokraatlikus riigis. Lõpuks ometi! Ja alles siit algab meie vaba valik.

Helena
Kas teile meeldis seda saadet teha?
Gert: Kirjutada ja ette kujutada meeldis.
Villu: Ma pole oma elus midagi ebameeldivat teinud. Isegi nõukogude ajal. Alati on see võimalus – usu sellesse, mida sa teed. Ja kui ei usu, ära siis tee! Jänes kaarte ei mängi. Pigem kahetsen seda, mis on tegemata jäänud.

Ohver
Kas teil häbi ei ole teha inimesi terroriseerinud, küüditatud ja mõrvanud NSVL marionettriigist, ENSVst, romantiseerivat seriaali?
Villu: Asi on hulga lihtsam, kui arvata võib. Häbi pole mitte raasugi! Sest mingit tollase ühiskonnakorra ülistust  pole siin kopika eest. Mul on väga hea meel, et sarja vaatajate seas on küllalt palju noori. Aga: rääkigem vähemalt oma lastega ausalt. Kes ütles, et nad ei võiks olla meie head sõbrad? Ja vastupidi. Meie nende omad.
Sellist sarja oligi selleks vaja, et aeg on küps, et asjad igas Eesti peres need asjad ometi sirgeks räägitaks.
Sestap ei saa ma ka küsimusest aru. Romantikast on asi ju väga kaugel. Samuti vihkan ma kusagilt  meile külge haakunud sõna „nostalgiaseriaal“. Vaata, mõtle, tee oma järeldused! Ja küsi isalt-emalt, kui millestki aru ei saanud.
Ent leppigem ometi omavahel kokku: pärigem siiralt ja... vastakem ka siiralt. Sellised molkused me just toona olimegi. Vähemalt meie rahva enamus.
Gert: Meid on süüdistatud nii toreda aja (kus inimestel oli tööd ja leiba) mõnitamises kui terroriaja (kus inimesi kiusati taga ja vangistati) romantiseerimises. Teie – kaks poolt – võiksite selle asemel, et sarja vaadata, kusagil kokku saada ja omavahel asjad ära klaarida. Mõlemad seisukohad on kõige idiootsemad, mis ma selle sarja suhtes olen kuulnud.
Ja üldse – sarja kirjutades ei pretendeerinud ma mingile Nõukogude aja süvaanalüüsile. Seetõttu pole mõtet sealt otsida seda, mida seal pole. See on meelelahutus!

Eve
Miks te panite parteifunktsionääri ühiskorterisse elama? 80-ndatel ei elanud mitte üks parteitegelane sellistes tingimustes, see on kindel, mis kindel. Seetõttu on seriaal ebausutav, aga tore vaadata ikka.
Gert: See on meile enim ette heidetud detail. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis algversioonis pidi meie sarja keskne pere elama kena, kuid lagunema kippuva eestiaegse villa ühel korrusel. Teisel korrusel elanuks aga too sõjaveterani pere. Sealne perenaine lubas pärast vana veterani Nikifori surma minema kolida ja jätta kogu maja meie kangelastele. Ja seda surma nad ootavadki.
Paraku oli sarja eelarve sedavõrd kasin, et tuli asi kirjutada kitsamale pinnale. Ometigi pole tegemist ühiskorteriga (ma ei tea, kust selline jutt lahti läks), vaid ühe eramajaga, mille ühte tuppa on istutatud too veteraniperekond. Ja ühine on vaid köök ja vets. Veterani lahkumist oodatakse aga endiselt, et kogu korter endale saada.
Villu: Meie seriaalis pole tegu pole mitte ühiskorteri, vaid tsaariaegse eramajaga, mille ühes toas elavad poluvernikud. Mõnele vaatajale jõudis see asi juba esimeses seerias kohale, mõnele mitte. Vastus on lihtne: miks peaks tahtma parteilaste pere lahkuda pinnalt, millest kuulub naabritele vaid üks tuba? Lootust on, et need õnnetukesed puksitakse ju nagunii hiljem sealt välja. Muuseas – see tuleb hilisemates osades ka kõneaineks. Mis aga peatähtis: sari on üles võetud tänini säilinud naturaalses ja ajastutruus eramaja-interjööris, mitte stuudios. Seega 1:1 eramaja, mis tänini mitme omaniku käes.

nõukogu
Väga tore seriaal. Mind huvitaks, kustkohast seriaali tegijad seda nõukogude aegset kraami võtavad? Kas seda vedeleb ETV keldrites või tuleb seda Eestimaa pealt otsimas käia?
Gert: Mina olen osad asjad enda varudest andnud, aga see on pisku. Enamiku on produtsendid ja kunstnik kuskilt välja ajanud. Au neile selle eest. Tegemist pole sugugi lihtsa asjaga.
Villu: Kahju jah – minu põlvkond on selle kraami enamasti hävitanud. Andke teada, kui teie käsi midagi prügikasti viskama ei tõuse: [e-mail]

nats teisiti jah
Ordeniga parteitöötaja elas 4 toalises korteris: jääklaas ja parkett, pestavad tapeedid, igas toas. Varem või hiljem ehitas maja, omas autot, ja kiitis süsteemi taevani, mitte ei vihanud ega olnud skeptiline. Taolist töötajat poleks tahtnud tunda ja teda praegu telekast vaadata. Aga eks ta komöödia eest on. Samuti – tuhandeid inimesi represseeriti, see polnudki lõbus.
Gert: Kui me oleksime teinud kõik täpselt nii nagu tollal oli ja et kõik oleks rahul, siis oleks pidanud olema tegevus mingis viies eri peres (maal ja linnas, töölised, intelligendid, venelased, parteilased jne.) See ongi sümbioos paljudest asjadest. Villu: Dramaturgial on oma kirjutamata reeglid. Ma ei taha küll öelda, et need peaks olema meie kehtestatud. Kui me aga oleks kirja pannud kogu tollase ühiskonna koondrehkenduse, oleks sari veelgi ebausutavam, kui praegu. Saati, et tegevustik tuli ajada kokku ühte konkreetsesse ruumi.

kes muu kui seltsimees
Seltsimehetamist on liiga palju. Naabrid kohe kindlasti üksteisele seltsimees ei öelnud. Koolidirektori püüdlikku seltsimehetamist oli imelik kuulata.
Villu: Ka mina olin tollal paljudele seltsimees, kuigi tegelikult ju lihtsalt üks noor ja karvane pätt. Mis puudutab antud olustikku: poluvernikust naaber ja tema miilitsast poeg võisid endale isegi seda lubada, et kõnetasid naabreid eesnime pidi. Aga mismoodi te suhtuks te tänapäeval sellesse, kui teie kõrvaltoas juhtuks elama näiteks keegi hr Kapo? Te kõnetaks teda ikkagi härra Kapona? Sest teie, kui truu ametniku tulevik, on tahtmatult erilise luubi alla sattunud. Jumal teab ju, mille pärast ta teie peale kapotab. Siit ka püüdlik seltsimehetamine.

Eestlane
Olete te õnnelikud?!
Gert: Isiklikus plaanis kindlasti. Ja Eesti riigi üle on ka hea meel.
Villu: Ei ole. Kui  see hetk kord saabuks, võiks vabalt kõrvad pea alla panna. Õnne pole olemas – on pidev kompromiss enda ja oma lähedaste vahel. Saan aru, kuhu te sihite – EV on mulle samamoodi lähedane nagu oma sugulane. Ma kooleks meeleldi pigem alles siis, kui on kõrvad pea alla pannud need oma 3-4 vahepealset põlvkonda, kes ENSV ajast enam mitte midagi ei mäleta. See tundub ehk liialt julm nali! ? Ent mis seal ikka salata – vaat see oleks alles õnn, kui saaks ära näha, kuidas pessimistide osakaal eestlaste seas üha väheneb ja väheneb! Ja kas koidab kord aeg, kui neid enam pole?

Estonia
  Kas asi oli tegelt ka nii või olete osa teksti ise ka juurde pannud?
Villu: Kui inimesele poleks antud tibake irooniat ja fantaasiat, oleks ta delfiin. Aus, abivalmis ja tubli! Aga lõppude lõpuks – meil, imetajatel, omavahel on ju nii vähe erinevusi ajumahus. Ei täpsusta meelega, kummal kummaga antud juhul tiba puudu jääb!
Kuid inimene on inimene vaid seepärast, et tal on mingigi üldistusvõime. Arusaamatut jora tuleb nii mõnegi suust ka praeguse riigikorra ajal. Siin pole vaja küll kunagi mingit teksti juurde panna – annaks taevas oskust vaid natuke lühemaks kärpida, et tunduks usutavam.

Lauri
Kulla stsenaristid, kas te sellisena oma asja mõtlesitegi? Hüva, on dokkaadrid, on omaaegsed laulukatked. Aga lugu ei jookse ju? Asi takerdub olustikku. Või eksin ma?
Gert: Ameerikas on tavaliselt nii, et sarja idee autor (ehk creator) on ühtlasi ka produtsent ja (vähemalt) esimeste osade stsenarist. Kõik edasine toimub tema taktikepi järgi ja sari on tema nägu. Meil kahjuks see süsteem (mõne erandiga) ei toimi ja sünnitusmajast läheb laps otse kasuperre kasvatada. Nii et teil on õigus. Aga näitlejad on kõik väga tublid ja annavad endast parima.
Villu: Ei – nõnda me küll seda ei mõelnud. Õigus on nii nendel, kes arvavad et lugu ei jookse, aga ka nendel, kes arvavad, et nii peakski. Kui aga tolle sarja jätkamine (miks ka mitte?) muutub konkreetseks ettepanekuks, istume omavahel kokku ja räägime asjad veel kord läbi, andes igaüks endast parima.
Ma isiklikult arvan, et taolise tempoga ja eelarvega, nagu võeti üles 7 esimest osa, on säärase telesarja salvestamine sulaselge kuritegu. Ometi kõik meist püüdsid ja hüppasid suisa pükstest välja. Ei oska siin kedagi ega midagi süüdistada, peale iseenda, kes toona nõusoleku andis. Ent... seda ma tegin küll rõõmuga.
Aga kui me nüüd oleme saavutanud taolise reitingu oleks seda magusam kogeda, milline tulemus sünniks ideaalis. Ja toonitan... vastustus seninähtu eest on kollektiivne.

N. Karotamm
Mida arvate sarja tabanud kriitikast? Et pole tõepärane jms. Kui seda peaks juurde tehtama, siis kas arvestate sellega?
Villu: Asjatundlik kriitika on alati teretulnud. Ma ei nuta ega naera selle peale. Arvestan sellega ikka ja alati! Ning vajaduse korral ka põen. Ent oma elusleppi ma seepärast küll ümber käänama ei vääna – ja maha salgama ka midagi ei hakka!
Gert: Alguses suhtusid trotslikult, kui mida aeg edasi, seda rohkem tundub mulle, et enamik kriitikast on vägagi asjakohane. Kahjuks. Peamine kriitika tabab seda, et me eksime kas rekvisiitides või tegevuses (inimeste käitumises) ajastutruuduse vastu.
Kuidas asi rekvisiitidega lahendatakse, seda ei saa kirjutades ette näha, aga mis puutub sellesse,  kas tollal inimesed just täpselt nii käitusid, siis siin ma ei ajanudki mingit erilist täpsust taga. Kõike võib väänata siia- või sinnapoole ja keerata üle võlli, kui see on loo huvides. Kogu ajastuline värk pidi olema vaid taust klassikalistele sit com`i lugudele.
Paraku on taust muutunud töö käigus kõige tähtsamaks asjaks ja pole siis mingi ime, et seda arvustatakse.
Kindlasti arvestan oma tulevastes töödes saadud kriitikaga ja katsun vältida neid vigu, mida seda sarja tehes tehtud sai.