Mart Sander tegi “Silvaga” õnnestunud lavastajadebüüdi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lugu kabareetantsijast Silvast jõuab veebruaris Pärnussegi.

FOTO: Harri Rospu

Mart Sanderi “Silva” on lavastatud klassikalise opereti stiili ja parimaid traditsioone silmas pidades. Tegu on kahtemata õnnestumisega.

Silva osatäitja Janne Ševtšenko annab igati välja operetiprimadonna mõõdu ning heal tasemel teeb Edwini rolli tenor Andres Köster: nende duetid kõlavad jõuliselt, kohati väga kaunilt.

FOTO: Harri Rospu

Teie ees laval on operett just niisugusel kujul, nagu te olete harjunud nägema ja nagu teile meeldib, see omakorda tagab publikumenu. Kõik on kaunis, sädelev, tasakaalus.

Need, kes armastavad romantilist operetti, saavad “Silvast” vajaliku annuse sentimentaalsust ja ilu. See garanteerib, et lahkute teatrist hea tundega ega saa õhtut pidada raiskuläinuks.

Lavastaja visioon on loogiline, harjumuspärane, arusaadav. Ja solistid kannavad selle välja nii muusikaliselt kui dramaturgiliselt. Laval piisab pinget ja selgesti võib tajuda, et lauljad-näitlejad naudivad seda, mida teevad. Sellest lähtuvalt on Sanderi debüüt operetilavastajana õnnestunud ja jääb oodata tema järgmisi töid muusikateatris.

Orkester, mida kahel esimesel õhtul juhatas Jüri Alperten, vajus esietendusel kohati laiali ega olnud solistidega sünkroonis. See-eest teisel esietendusel olid need ebakõlad kõrvaldatud ja orkester mõjus terviklikumalt.

Operetiprimadonna Janne Ševtšenko

Estonia teatris on seekordses lavastuses kaks täiesti erinevat Silvat. Janne Ševtšenko, kes laulis Silvat 16. septembri etendusel, on loodud operetiks ja muusikaliks. Meenutagem tema õnnestunud Elizat Estonia muusikalist “Minu veetlev leedi”.

Ševtšenko annab igati välja operetiprimadonna mõõdu: vokaalselt, artistlikkuselt, visuaalselt. Ta on sarmikas ja kaunis naine, see aga on Silva rolli puhul eeldus. Peale hea välimuse on Ševtšenkol ilusa tämbriga hääl. Tema aariat, ansamblinumbreid ja üldse kogu tema loodud rolli võib täiel määral nautida, see läheb hinge ega jäta külmaks. Eelkõige põhjusel, et Ševtšenko on laval siiras. Temas on see miski, mida publik üle kõige vajab. Ševtšenkol on ilus fraas, ta ei vokaliseeri üle, jäädes alati hea maitse ja elegantse musitseerimise piiridesse.

Helen Lokuta Silva on teistsugune. Temas jagub kuraasi, särtsakust ja staarilikkustki. Samal ajal on Lokuta eelkõige ooperisolist, mistõttu tema kena tämbriga sumedakõlaline hääl mõjub opereti kontekstis kohati liiga ooperlikult ja paatoslikult.

Lokutal on kenad pika hingamise fraasid, mis loogiliselt üles ehitatud, suurepärane kõla kogu diapasoonis ja tegu on kahtlemata perspektiivika, andeka lauljaga. Lokuta ülesastumine Silvana on õnnestumine, kuid Ševtšenko on sündinud primadonna oma loomulikkuses ja tänu sellele Silvana eredam.

Meeleolukus ja artistlikkus

Andres Kösteri Edwin on samuti heal tasemel. Edwini partii pole tenoritele keeruline, samuti puuduvad selles tenori kõige kõrgemad noodid, mistõttu partii ei käi vokaalselt üle jõu. Köster on võluv ja kirglik Edwin, tema duetid Ševtšenkoga kõlasid jõuliselt, kohati väga kaunilt. Kahtlemata on Kösteri Edwini pluss nooruski.

Aare Saali puhul, kes Edwinit laulis teisel etendusel, jäi eelkõige meelde sensitiivselt esitatud Silva ja Edwini teise vaatuse duett, mille Lokuta ja Saal igati meisterlikult ette kandsid. Bariton Saalil on meeldiv särav ja intonatsioonipuhas ülemine register.

Bonidega on samuti vedanud. Estonia laval vigurdab kogunisti kolm Bonit: Urmas Põldma, René Soom ja lavastaja Mart Sander ise. Kahju muidugi, et esietendusel Põldmaga õnnetus juhtus, kuid Sander päästis kangelaslikult situatsiooni ja viis esietenduse lõpuni. Põldma on Bonina särtsakas, karakteerne ning usutav. Ka René Soom on hea Boni, tema tugevaim külg on kahtlemata vokaal.

Stasi rollis astus üles kaks noort solisti: Maris Liloson ja Pirjo Püvi. Mõlemad lahendasid oma rolli meeleolukalt, vokaalselt oli Liloson tugevam keskmises registris, Püvi aga tõi kuuldavale kõrgel tasemel ülemise tessituuri noodid.

Ehe Tõnu Kilgas

Vaatajate lemmikuks kujunes aga mõlemal etendusel vürst Leopold Maria rollis esinenud Tõnu Kilgas. Tema puhul võib tarvitada sõna “ehe” ja teda vaadates-nautides meenub tahtmatult sama rolli mänginud legendaarne Igor Dmitriev Jan Fridi käe all Lenfilmis 1981. aastal valminud filmist “Silva”. Mõnes mõttes on Kilgase vürst mõlema etenduse enim õnnestunud roll.

Samuti on karismaatiline Riina Airenne Leopold Maria abikaasa Anhiltena. Airennele on operetiosad alati istunud, võtkem kas või tema suursugune ja vokaalselt väga hästi välja kantud Silva 1995. aasta lavastusest. Anhilte pole siinkohal erand. Vürstinna lõbus number kõlas Airenne ettekandes kenasti. Pirjo Levandi Anhilte on vaoshoitum ja tagasihoidlikum.

Mööda ei saa minna veel ühest olulisest tegelasest - Ferist. Jassi Zahharovi Feri on filosoofiline, mõtlik, kohati isegi sentimentaalne. Muusikalised numbrid esitab Zahharov suurepäraselt endale omase sisukuse ja põlemisega. Väino Puura Feris leidub rohkem elumehelikkust, lusti ja elujaatust.

Väiksematest osadest tahan ära mainida Jaak Jõekallase parun Eugenina, kes selles rollis näitas ennast varasemast sootuks erinevast ja huvitavast küljest.

Õige lavastus õigel ajal

Seekordne “Silva” on õige lavastus õigel ajal. Just niisugusel kujul muusikalavastusest tunneb enamik Eesti inimesi puudust. Julgen väita, et lõviosa operetisõpru on vohavast modernsusest tüdinud, mis ei tähenda, et modernsus ei sobiks operetti. Sanderi “Silva” tasakaalustab rahvusooperis suurepäraselt Dijkema “Nahkhiirt”. Vajalikud ja vaatamist väärt on mõlemad.

Ungari operetiklassiku Imre Kálmáni armastatuima opereti “Silva” maailmaesiettekanne toimus 17. novembril 1915 Johann Strauß Theateris Viinis. “Silva” saavutas publiku seas kohe populaarsuse, kuigi Viini muusikakriitikud selle pärast esietendust maha tegid. Ent opereti võidukäik maailma muusikateatrite lavadel kestab tänapäevani.

Silvat on oma lemmikrolliks pidanud paljud ooperidiivad ja operetiprimadonnad, teiste seas sädelev ja ainulaadne Anna Moffo, üks eelmise sajandi ooperilegende.

Estonia teatriski on “Silvat” ikka ja jälle lavastatud ning alati edukalt. Eelmine “Silva” tuli rahvusooperis Neeme Kuninga ja Erki Pehki käe all välja 1995. aastal.

Seekordne lavastus on arvult kuues “Silva” Estonias. Mart Sanderile on see esimene ülesastumine lavastajana operetižanris Eesti olulisimal teatrilaval.

Elu24 maksab vihje eest tasu!

SAADA vihje
Tagasi üles