Räägi natuke oma Simple Session 15 kogemusest. Kuidas selleaastane üritus meeldis? Mis oli selle tipphetk ja mis see Sulle tähendab - olla «Eesti parim trikirattur»?
Yo-Yo! Simple Session 15 oli minu jaoks isegi kuidagi rahulikum kui eelnevad, kuid siiski oli väga vinge. Korraldus oli super ja nagu Sessile ikka kohane, jooksis kõik väga sujuvalt. Park oli mega ja sõitjate line-up ikka maailmaklassist. Seda elamust on raske kirjeldada!
SS 15 tipphetkeks pean siiski kogu seda aega, mis veetsin Nate Wesseli kujundatud pargis. See aasta meeldis mulle park väga. Kujundus oli keerukam ja rohkem oli street «obstaakleid».
Seda auhinda «BEST ESTONIAN RIDER» ei saa ma kuidagi tõsiselt võtta, kuna arvan, et tegelikult oleks mu hea sõber Andres Lainevool seda tiitlit rohkem väärinud. Öö enne autasustamist mõtlesin isegi selle auhinna kuidagi talle susserdada, haaha.
Siiski on tegu ju päris märkimisväärse saavutusega.
Sessionil, koos mitmekümne pro-sõitjaga koos sõites, ei suuda tõsiselt pingutamisele keskenduda. Päeva lõpuks on ikkagi tähtis, et endal oleks lõbus. Tegelikult võtsin asja üsna lebolt.
Pean mõndasid videoid isegi suuremaks saavutuseks, kuna kogu see protsess võtab kauem aega ja rohkem energiat. Tulemus on sedavõrd väärtuslikum.
Kas planeerid oma võistluse run’i ette ära või pigem sõidad spontaanselt?
Eelnevatel aastatel planeerisin trikid ette ära, aga run’i kindlasti mitte. Seekord aga istusin pargi kõrvale maha ja mõtlesin konkreetsemalt oma liini välja. Aga nagu ikka, lähevad plaanid ju tavaliselt nihu, haaha, ning kui üks või teine trikk run’is välja ei tule, läheb edasi juba improviseerides.