Eelmisel aastal Viljandi kitarrifestivalil Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia saanud Erki Pärnoja tunneb ennast pea igas muusikastiilis nagu kala vees .
Vaatamata noorele eale on ta jõudnud mängida loendamatutes koosseisudes nii kodu- kui välismaal ja teab, et hea ansambel sünnib eelkõige vahetust sidemest muusikute vahel.
Sind on üsna keeruline ühtegi kindlasse stiililahtrisse paigutada. Kuidas sa ise ennast esimesel kätlemisel kirjeldaksid?
Ma ütleksin, et mängin lihtsalt kitarri. Mulle meeldib improvisatsioon. Seda saab rakendada igal pool ja seda on kõigis muusikastiilides. Sellepärast mulle meeldibki teha kõike.
Sa oled Eestis mänginud peaaegu kõigiga, aga koos musitseerinud hästi palju just teatud seltskonnaga - Kaspar Kalluste, Kristjan Kallas, Ivo Etti, Marti Tärn, Ewert Sundja jne. Te olete omamoodi muusikute Siuru. Kuidas sa teie põlvkonda iseloomustaksid?
See on tõesti nagu üks kamp. Mulle tundub, et see põlvkond on kasvanud üles sarnase muusikaga. Kuulanud väiksena beati ja rocki ja läinud koolidesse õppima jazzmuusikat. Mulle meeldib, et nad on nii eksperimenteerimise altid. Kõigile on jäetud lahtised käed ja kõigile meeldib katsetada. Sellepärast osad asjad kukuvadki välja kiiksuga.
Kuidas sa otsustad, kellega sa koos musitseerid ja kui tihti sa teed kompromissi hea mänguoskuse arvelt hea isiksuse kasuks?
Mulle ei ole niivõrd oluline, kui osav ja meisterlik on keegi oma pillil, kui see, et ta on avatud. Mulle on tähtis, et saan seda inimest usaldada ja saaksin ennast temaga vabalt tunda. Hea muusika saab sündida sellest, kui inimesed tunnevad ennast üksteisega hästi. See energia, mis tekib, on mulle tähtsam - et see oleks positiivne, vaba, kerge.
Miks just kitarr?
See on juhus. Alustasin koorist, siis mängisin puhkpille orkestrites ja kitarr oli meil lihtsalt kodus olemas, kuna mu ema ja onu on natuke kitarri mänginud. Ma astusin selle väiksena kahjuks pooleks. Tahtsin ikkagi mängida ja hakkasin oma onu tennise- ja sulgpalli reketeid medikatega järjest ära lõhkuma. Leiti, et peab ikkagi selle kitarri ostma. Hakkasingi seda õppima.
Ma tahaks õppida veel pille. Kadestan lauljaid ja puhkpillimängijaid. Mulle lähevad kõige rohkem korda need helid, mis on seotud inimese hingega, konkreetselt hingamisega ja saan seda inimest tunnetada kõla järgi.
Kuidas su pere on suhtunud sellesse, et sa oled valinud muusika oma kutsumuseks?
Väiksena elasin koos oma vanaema, onu ja emaga, kellest kõik tegelesid muusikaga. Terve pere ja suguvõsa – kõik on koori- või orkestritraditsiooniga. Ma olen neile jube tänulik. Erinevalt koolist. Kui küsiti, mida tahan edasi teha ja ma vastasin, et tahan hakata muusikuks, siis küsiti: „Väga tore, aga mis sa päriselt tegema hakkad?“ Seda ei võetud kunagi tõsiselt ja kuni lõpuklassideni, ka peale lõpueksameid üritati mind ümber veenda, et võta mõistus pähe ja tee midagi asjalikku oma eluga.
Minu pere seevastu oli mõistev. Kui ma tulin koju ja päevikus oli märkus, sest puudusin kehalise tundidest ja mu põhjendus oli see, et olin kodus ja harjutasin pilli, siis selle peale ainult muiati ja kirjutati märkusele allkiri alla. Vahel käidi õpetajatega rääkimas. Mu pere on alati kahe käega selle poolt olnud, et teeksin seda, mida tehes ennast hästi tunnen.
Palju räägitakse eeskujudest. Kes on kuulanud Halli, kes McLachlanit, kes Metheny’t. Kui palju sul neid on olnud ja kuidas sa suhtud taoliste eeskujude pjedestaalile tõstmisse?
Mul on olnud selliseid jumaluse staatuses eeskujusid. Aga ma olen sellest kuidagi välja tulnud. Otsa-koolis Mart Soo juhtis mu tähelepanu sellele, et ma ei jääks kellessegi kinni. Ma kuulasin seda, aga vist ei võtnud päriselt kuulda. Jäin väga paljudesse kinni. Nii on oht ennast ära kaotada, nii et sa jäädki mängima kellegi moodi.
Samas, seda peab tegema, sest parim õppimisviis on ikkagi heade muusikute pealt. Kuid seda peab tegema kuidagi teadlikult. Sa õpid kopeerima, aga kui lähed esinema, siis tunned ennast vabalt ja mängid seda, mida sa tunned. Mitte kellegi moodi. Mind on aidanud see, et olen käinud nende samade suurte muusikute õpitubades, kus nad niivõrd palju ei mängi kuivõrd räägivad. Siis selgub, et nad on täpselt samasugused inimesed ja ei ole tegu jumalatega. Täpselt samasugused õpihimulised pillimängijad, kes samuti kuulavad teisi ja õpivad sellest ning püüavad ometi mängida nii, nagu nemad on.
Kõrvalt jälgides tundub, et noorema põlvkonna muusikute tase on juba eos palju kõrgem kui vanemal põlvkonnal, kui nemad olid noored. Kas tunnetad, et teil on kergem võrreldes varasema põlvkonnaga?
Jaa. Meil on palju paremad õpetajad kui olid neil. Enamik meie õpetajatest on olnud iseõppijad ja neil ei ole olnud nii laia silmaringiga õpetajad, sest neid lihtsalt ei olnud Eestis enne. Meie õpetajad on väga paljud käinud Skandinaavias ja mujal Euroopas ise õppimas ja meil on juba nende pagas ees. Selle võrra on meil kindlasti kergem. Aga nendel, kes praegu peale tulevad, on veel kergem. Neil on ju olemas Internet. Me ei olnud ju see põlvkond, kes vaatas Youtube’ist kitarriharjutusi. Infot on järjest rohkem.
Sul on olnud muusikas palju põnevaid väljakutseid nagu Frank Frank ja Ewert Sundja And The Two Dragons. Samas oled juba aastaid ka Inese ja Liisi Koiksoni ansambli püsiliige. Mis sind nende ansamblites mängimises ikka paelub?
Kuna Liisi ja Inese puhul on tegemist popmuusikaga, siis mulle meeldib see popmuusika energia ja jõud. Olen kasvanud üles popmuusikat kuulates. Olen avastanud, et ma saan mängida poppi täpselt selle sama suhtumisega nagu mängin improvisatsioonilist muusikat. See on iga kord minu jaoks uus, sest ma ei lähe jälle tegema seda sama asja.
Sa oled saanud Noore Jazzitalendi auhinna, Kuldse Plaadi Aasta Esitaja kategoorias ja eelmise aasta Viljandi kitarrifestivalil Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia. Kas ja mida annab sulle taoliste preemiate saamine?
Annab väga palju. Kui sa tegeled oma asjadega päevast päeva, siis tagasisidet väga ei saa. Kui siis tuleb ootamatu kõne: „Tervist, tulge järgi, auhind ootab,“ siis olen olnud väga rõõmus. See näitab, et inimesed panevad tähele ja see läheb neile korda.