Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Inuiti naised kandsid üle 100 aasta tagasi seksikaid hülgenahast stringe

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Eskimo traditsioonilistes rõivastes
Eskimo traditsioonilistes rõivastes Foto: SCANPIX

Gröönimaal elavate inuittide ehk lääneeskimode naised kandsid üle 100 aasta tagasi seksikaid hülgenahast stringe, millel oli ka klaashelmestest kaunistused.

Need kannavad inuiti keeles nime naatsit, edastab Daily Mail.

Hülgenahast stringe saab näha Taanis Kopenhaagenis asuvas rahvusmuuseumis loomanahast rõivaste näitusel.

Inuittide rõivaste ekspert Peter Toft sõnas, et kaunistuseta stringe kanti kodus ning kaunistustega kui mindi külla või kogukonna üritustele.

«Kui olud lubasid, siis oli naatsit ainus asi, mida inuiti naised kandsid, olles seega peaaegu alasti. Inuittide hooned olid ehitatud selliselt, et soe püsis kaua sees,» selgitas etnoloog Cunera Bujis.

Gröönimaa põliselanikud püüavad seni hülgeid nende liha ja naha pärast. Nii Gröönimaal, Põhja-Ameerikas kui Siberis elavad eskimod kasutavad lisaks hülgenahale riiete valmistamiseks ka jääkarude ja põhjapõtrade nahka.

Eskimod töötlevad loomanahku seni iidsel viisil abivahendiga, mis kannab nime qapiarpik ning puhastatud nahatükkidesse tehakse augud sakkeq´i või ulu´ga, mis on eskimo naiste traditsioonilised noad ning lõpuks õmmeldakse kokku luust nõela ja loomsest materjalist niidi abil.

Islandil aga kanti lisaks loomanahast rõivastele ka inimnahast pükse ehk nekropükse, mis kohalikus keeles kandsid nime nábrók. Siis usuti, et surnud sõbra naha kandmine toob õnne.

Need püksid valmistati enamjaolt alakeha nahast.

Kui eurooplased 19. sajandil jõudsid Ida-Gröönimaale, tõid nad kaasa seal varem tundmata materjalid ja kaasaegsed rõivad.

Taani muuseumis on näitusel nii eskimote pükse kui ka teisi nahast rõivaid.

Pilte vaata siit.

Tagasi üles