Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

C-Jam härra Margus Uus: mina võrdleksin oma pilli abikaasa või elukaaslasega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tšellist Margus Uus | FOTO: Tiia Saart

Jätkame armastatud tšellokvarteti C-Jam mehiste meeste tutvustamist ja seekord räägib muusikuelust ning ühistegevusest Margus Uus.

Margus, mis sai Sinu pillivalikul määravaks? Tšellomäng pole vist päris see, millest ärkav muusikuhing unistaks, pigem tahetakse lahedaks kitarristiks või hüplevaks trummitagujaks. Või oled Sina niiöelda tšellohingega?

Minu pillivalikuga läks väga lihtsalt. Mäletan, et umbes nelja-aastasena olin kodus õppinud vinüülimängijat käsitsema ja iseseisvalt plaate kuulama, mille abil valisin lemmiku - selleks oli raudkindlalt orel. Paraku sellel ajal kui mind muusikakooli eelõppesse kirja pandi, jäin mina koju ootama ja ema lasi end surnuks rääkida, et õigeks otsususeks oleks ikkagi tšello.

Vaatamata sellele, et pillide kuninga juurde mind ei lastud, pole ma seda juhuste mängu pidanud kunagi kahetsema. Vastastikune armastus oli suisa silmapilkne, mida on tagantjärgi endalgi naljakas mõista, sest need alguse püüdlused on tegelikult vägagi erinevad meile teada kõlaideaalist.

Kas tšellist mängib lambist igas kohas igal ajal või on erilisi kohti, kus pillilt mõnusamat kõla välja saab meelitada?

Lihtne oleks vastata, et mulle meeldib kõige rohkem mängida seal, kus seda kõige enam tahetakse kuulata. Kuna minu instrumendil saab esitada väga erinevat muusikat, siis oleks halb mõnda kohta teiste seast eriliselt eelistada, sest igaks kohaks ja sündmuseks on olemas sobilik repertuaar ja publik.

Kas C-Jamil on juba välja kujunenud oma fännid, kellele hetk teiega lisab energiat pikkadeks aegadeks?

Loomulikult on meil juba ka väljakujunenud publik, esineb isegi radikaalseid kuulajaid, kes on teatanud, et käivad ainult meie kontsertidel. Tore on näha, et paljud inimesed on jäänud püsikuulajateks - see annab jõudu edaspidiseks ja motiveerib arenema.

Meie muusikat on nautinud väga erinevad kuulajad, millest lähtuvalt võib arvata, et kõik inimesed on omamoodi erilised. Eesti rahvas on kahjuks või õnneks suhteliselt hästi haritud ja seda on märgata ka meie publikust. Kunagi arvasin, et tšelloga ei ole ikka mõtet kuskile külapoe taha minna, kuid tänu erinevatele esinemissituatsioonidele on tulnud ette ka seda. Oleme esinenud külarahvapidudel, kus on lava ette on ilmunud otsekui omalaadne tantsutrupp meelemürke manustanud isikutest, kes on samuti etteastet nautinud.

Mida ütleksite inimesele, kes pole veel tšellomuusikat avastanud?

«Palju õnne, Teid ootab ees veel suur ja avastamata maailm!»

Muusiku elu möödub väidetavalt ratastel. Kuhu on kontserdid teid viinud ja kas te mängite igal pool, kus tšellot vigastamatult mänguks valmis saab panna?

See nimistu on tegelikult väga kirev ja muljetavaldav. Õnneks on olnud enamus ideid ka teostatavad. Ainsad olukorrad, kus esinemine on komplitseeritud, seostuvad külmakraadide ja vihmaga. Seda ka ainult seetõttu, et ebaeetiline oleks enda kallist puidust kaaslast rikkuda. Erilistemateks kohtadeks on kindlasti: mererannas toimunud pulmad, tüdrukuteõhtu pargis, alveelaev Lembitu külgmine pontoon (ca 7 meetrit vabalangust) ja erinevad sillad ning muud ohtlikult kõrged objektid.

Tšello on tänu neljale mehele neljal toolil saanud Eestis tuntuks. Mis on selles pillis erilist?

Eriliseks teeb iga pilli paraku siiski ainult tema mängija. Tšello kõlalised võimalused on kõige paremini arvatavasti võrreldavad inimhäälega, kuid igal instrumendil on kindlasti enda funktsioon ja erinevad võimalused. Mina olen väga rahul, et saan mängida pillil, millega saab väljendada väga erinevaid emotsioone ja seejuures teha koostööd geniaalsete muusikutega.

Mina võrdleksin pilli otsekui abikaasa või elukaaslasega. Ta ei pruugi olla igas olukorras kõige ideaalsem, kuid siiski oled õppinud temaga läbi saama. Tunned tema tugevusi ja mõistad ka nõrku külgi. Uus ja tore kaaslane võib tunduda esmapilgul ahvatlev, kuid kas see on ka tegelikult nii?

Pillid jagunevad väga erinevatesse hinnaklassitesse, sest tihti hakkab mängima ka ajalooline väärtus. Sadu aastaid vanad pillid maksavad suisa varandusi, kuid õnneks tehakse pidevalt ka uusi juurde. Hea tahtmise ja õnne korral on võimalik ikkagi endale sobilik pill leida.

Te olete koos mänginud juba aastaid? Mis Teid omavahel sedavõrd tugevalt seob?

Eks koos on käidud pikk tee ja juba see on omaette väärtus. Muutumine ja koos kasvamine on huvitav protsess ja kuniks suudame seda jätkata, on see üks harukordselt meeldiv tee.

Ma loodan, et C-Jam jääbki püsima. Te ütlete, et see pole ju võimalik ja vähemasti loodus on seadnud sellele teatavad piirid. Minul on igatahes plaan välja mõeldud. Ansamblis muudab iga mängija ja kokkupuude teiste artistidega selle nägu.

Kui on aeg vanaduspuhkusele minna, siis ei pea seda tegema ilmtingimata kogu ansambel ja ma ei välistaks, et me kõik võime tulevikus väärilise mantlipärija leida. Ka sellel suvel korraldame me C-Jami suvelaagrit, kus õpetame noori tšelliste ja võib olla just sealt kasvavad kunagi mõned järglased, kes meid vajadusel tulevikus välja vahetavad.

Mullu läksite miljonilt potentsialselt kuulajalt üle kohe miljardile? Kuidas õnnestus muusikaliselt mitmekesises ja ajalolises Aasias võita hiinlaste südameid?

Eriline oli juba ainuüksi see, et meie olime nende väheste väljavalitute seas, keda peeti vääriliseks esinema kutsuda. Nende jaoks on läänelikest pillidest pigem klaver see, mida tuntakse. Tšellode kutsumine oli üllatav nii meile kui ka kohalikule publikule. Meid hämmastas vast kõige rohkem see, et vaatamata hiinlaste eelneva suurema kokkupuuteta meile teada-tuntud popmuusikaga, olid meie seaded ja versioonid neile väga põnevad ja esinemised suurtes saalides meeliköitvad mõlematele osapootele.

Vastuvõtt oli meie jaoks oodatust positiivsem. Kartsime, et ühise suhtluskeele puudumine seab meile ette paraja pähkli, kuid õnneks oli kontakti loomine neljal keelel ja õpitud kümnel sõnal oodatust kergem. Jää sai murtud ja kontserdijärgsed ovatsioonid olid isegi rajumad kui kodumaal. Pildistamised ja autogrammijagamised muutusid kohati nii hoogsaks, et isegi turvameestel tuli sekkuda.

Riigiväliseid visiidid on erilised selle poolest, et nende kokkuleppimine ja planeerimine võtavad enamasti väga palju aega ja energiat. Sellel suvel on meil juba kindlaks määratud paar kontserti Lätis ja ka Soomes.

Kes Te olete, C-Jam, inimeste, muusikute, pereinimestena?

Tahaks loota, et sihikindlad, kuid samas siiski meeldivad inimesed. Mulle meeldib mõelda, et kõik tööd on õpitavad ja julge pealehakkamine viib enamasti sihile. Ma ei karda tööd ja seega teen tihti ise näiteks remonti või süüa. Nagu teada, on pillimängu õppimine protsess, mis algab juba väga varajases nooruses ja tegelikult ei katke kunagi.

Ilma muusikata ei kujutaks me keegi vist enda elu ette, kuid enda poolt võin tuua küll ühe huvitava fakti, mis vist eristab meid normaalsetest inimestest. Pidude ja koosviibimiste ajal on meil puhkusehetk ja taustaks mängib muusika haruharva. Autos loomulikult kuulan muusikat, kuid eelistan seda siiski mõttega kuulata ja seega puudub minu elamisest raadio kui selline.

Muusikuelu tundub ilus, aga pole vist siiski meelakkumine?

Muusiku elu on tõepoolest mõnevõrra erinev. Tööd tehakse siis kui seda on, ehk siis meie jaoks ei eksisteeri kõiki pühasid, vabad päevad ei tähenda nädalavahetust jne. Siis kui teised tulevad puhkama ja muusikat nautima, on meil tööaeg. Palju tuleb ka reisida ja autoga sõita, mis võib olla kohati keeruline, kuid mis teha. Lähedalseisvad inimesed ja sõbrad peavad sellega lihtsalt arvestama. Pillimehe töö on üleüldse raske mõiste, edukas kontsert kulutab sind palju, kuid õnneks annab positiivne vastuvõtt ka väga palju tagasi.

Margus, Sa oled ennast täiendanud Sibeliuse Akadeemias, täiendanud ennast paljudel meistrikursustel, mänginud paljudes riikides. Mida see on Sulle andnud?

Soomes õppimine oli mulle kindlasti väga arendav nii mõneski mõttes. Esiteks tuli alustada ülimalt askeetlikku elu, mis tähendas seda, et rahalised võimalused ei lubanud mul kuskil ööbida. Algul leidsin paariks päevaks head inimesed, kes mind majutasid, hiljem lihtsalt pidin leidma kohalikud ansamblipartnerid, kes mind siis kordamööda diivanile lubasid. Kindlasti oli see omamoodi proovlilepanek ja andis lisamotivatsiooni enda erialaga tõsiselt tegeleda. Kui pead ikka sööma kõige odavamat toitu ja otsima pidevalt öömaja, on patt õppetöö tahaplaanile jätta.

Erinevad meistrikursused oma ala absoluutsete tippude käe all, on ka kindlasti avardanud maailmapilti, kuid põhiliseks tarkuseks, mida enda meelest olen saanud on see, et igalt poolt tuleb ja saab ammutada ideid ja oskusi, kuid päeva lõpuks tuleb olla siiski ise see keegi ja pakkuda midagi enda poolt ja sügavalt südamest.

Kuhu tahaksid veel jõuda? Praegu töötad ERSO-s. Mida tähendab Sulle see suur kollektiiv? ERSO, C-Jam- kus Sa veel esined? Mis projektides veel kaasa lööd?

Hetkel olen enda elukorraldusega väga rahul, kuna mind ümbritsevad meeldivad inimesed ja suurepärased muusikud. Kui mõtlete, et kas tahaksin olla iseseisev tšellosolist ja esineda kõikjal maailmas, siis hetke vastus on ei. See on väsitav ja suhteliselt üksildane elu, kuna enamasti tuleb iga nädal riiki vahetada ja alaliseks elukohaks on hotell.

Orkestris töötamine on tegelikult see, milleks on mind viie aastasest peale treenitud ja patt oleks jätta enda oskusteadmisi sellel alal rakendamata. Tegemist on siiski meie esindusorkestriga ja enda panuse andmine on minu arvates äärmiselt oluline.

Ideaalis võiks veel tegeleda õpetamisega, kuid hetkel on paraku käed tööd täis ja tuleb leppida vaid suviste laagritega. C-Jami tegemine on otsekui hobi ja töö üheskoos, ja mida sa oskad ikka rohkem tahta.

Tagasi üles