Estoonlased tulevad külla

Mart Mikk. Foto: PP

Kontserdikavu uurides selgub, et rahvusooper Estonia on võtnud nõuks muusikasõpradele kogu Eestis lähemale tulla ja toob oktoobri hakul Pärnu kontserdimajja ooperigalaõhtu “Generatsioon XXXL”, veebruaris vast esietendunud opereti ja seejärel rahvusballeti.

Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril võtavad kohalikus kontserdimajas kohad sisse rahvusooperi orkester ja koor ning laval näeb-kuuleb Estonia praegusi ja tulevasi soliste.

Ooperigalaõhtul astub üles noor ja andekas lauljate järelkasv, külalisena esineb estoonlaste kõrval Annely Peebo Viini rahvusooperist.

Estonia ooperijuht Mart Mikk, mispärast otsustasite oma tähed ühtäkki Pärnusse tuua?

Oleksin siinkohal sõnakasutusega ettevaatlik. Ei tahaks alahinnata kellegi oskusi või populaarsust, kuid staarideks, diivadeks ja primadonnadeks saavad maailmas väga vähesed ja seda aastakümnete pikkuse ropu töö tulemusena. Selleks peavad nad olema esitanud teatud rolle kindlaks määratud lavadel ja võitnud miljonite austajate südamed oluliselt kaugemal kui oma koduteatris või paaris naaberriigis.

Tänu Pärnu ooperipäevadele ja Klaudia Taevi nimelisele rahvusvahelisele noorte lauljate konkursile on Pärnus välja kujunenud kõrgetasemeliste ja kuulajaterohkete ooperigalakontsertide traditsioon. Vastavalt võimalustele püüame Tallinnast väljapoole viia etendusi tervikuna.

Juba 12. veebruaril mängime Pärnu kontserdimajas kaks korda äsja esietendunud operetti “Silva”. Rahvusooper peab eksisteerima kogu riigi elanike heaks ja tahame oma kunsti pakkuda inimestele kõikjal Eestis.

Teist aastat korraldatud bussinädalad on osutunud taas menukateks, tuues saalitäite kaupa kohale inimesi Pärnust, Viljandist, Paidest, Narvast, Jõhvist, Rakverest, Tartust ja Põltsamaalt.

Miks on just ooperigalaõhtud nii populaarsed?

Igas ooperis on muusikalised kõrghetked, mis on sügavale inimeste mällu sööbinud ja helget äratundmisrõõmu pakuvad. Tänapäevast terminoloogiat kasutades on tegemist hittidega, mis kõikvõimalike edetabelite tipus on püsinud mitusada aastat järjest.

Galakontserdil saavad kuulajad nautida lühikese ajaga ooperimuusika paremikku. Kui kaunile muusikale lisada heast elavast ettekandest johtuv eriline atmosfäär, sotsiaalse läbikäimise mõõde ja teatav annus glamuuri, ongi populaarsuse valem leitud.

Mis on need palad, milleta Eesti kuulajatele mõeldud galakontserti teha ei saa?

Repertuaari suhtes ei erine Pärnu publik millegi poolest New Yorgi omast. Silmaringi avardamise mõttes tahetakse alati kuulda paari-kolme varem endale vähem tuntud lugu, kuid ikka toovad sära silmi “Käekene mulle anna”, “Figaro pulma” ja “Saatuse jõu” avamäng, Papagena ja Papageno duett, Marguerite kalliskiviaaria “Faustist”, Musetta valss “Boheemist” ning Leporello registriaaria “Don Giovannist”.

Mis on “Generatsioon XXXL” nime kandva galaõhtu võti?

Lavale astub sõna otseses mõttes mitu generatsiooni: on noori võimekaid lauljaid, kelle suursaavutused alles ees; on juba endale nime teinud eestlasi, kes teenivad leiba põhiliselt välismaal; loomulikult meie rahvusooperi solistide absoluutne paremik. Etteruttavalt ütlen, et kontserdi teine pool koosneb erandita Mozarti loomingust.

Kas lauljad esinevad meelsasti sellistel paraadidel?

Galakontserdid pakuvad lauljatele suurepärast võimalust näidata end kõige paremast küljest, esitada tihtipeale populaarseid katkendeid teostest, mis teatri repertuaaris parajasti puuduvad.

Näiteks esitab Londonist saabuv Monika-Evelin Liiv võrratu Dalila aaria Saint-Saënsi ooperist “Samson ja Dalila”, Heli Veskus laulab Elisabethi Wagneri “Tannhäuserist”, samuti kõlab muusika Bizet’ vähem tuntud ooperist “Pärlipüüdjad” ja Mozarti noorpõlveteosest “Ascanio in Alba”.

Millele veel võiks lavale astuvate solistide puhul kuulaja tähelepanu juhtida?

Kindlasti tasub tähele panna äsja muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud Kadri Kipperi lausa müstiliselt kõrgeid noote. Tore, et kahe looga astub üles kontratenor Ivo Posti, tema hääleliiki kuuleb Eestis haruharva. Omamoodi nähtus on Koit Soasepp, kes 35. eluaastani tegeles põllumajandusega ja harrastas koorilaulu. Nüüd, alla kahe aasta hiljem on ta teinud solistidebüüdi Soome rahvusooperis Greminina Tšaikovski “Jevgeni Oneginis”.

Kindlasti pakub kohaletulnuile suure üllatuse Chalice, kes õhtu juhtimise kõrval esitab Alfredo aaria “De’ miei bollenti spiriti” Verdi ooperist “Traviata”. Pean Jarek Kasarit väga andekaks ja mitmekülgseks muusikuks ning ootan seda aariat suure põnevusega.

Orkestri ees seisab külalisdirigent, tutvustage teda, palun.

Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestri ees seisab seekord Carlos Spierer, kes Eestis on korduvalt käinud, juhatades näiteks Wagneri “Tannhäuseri” kontsertettekannet, galakontserti Saaremaa ooperipäevadel ja viimati tänavu kevadel Elgari “Gerontiuse unenägu” Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Tegemist on väga kirju eluteega dirigendina, kes sündinud Stockholmis, õppinud viiulit, klaverit ja dirigeerimist Saksamaal ja USAs, võitnud arvukalt konkursse ning preemiaid ja juhatanud suurt hulka tunnustatud orkestreid kogu maailmas.

Viimased kaheksa hooaega on Spierer olnud Giesseni riigiteatri muusikaline juht, järgmisest aastast ootavad teda minu andmetel juba tööd Jaapanis, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja USAs.