Läänemere suurim saar võlus legendirohkusega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmakuulsa filmimehe Ingmar Bergmani viimset puhkepaika Fårö kirikuaias tähistab lihtne maakivi.
Maailmakuulsa filmimehe Ingmar Bergmani viimset puhkepaika Fårö kirikuaias tähistab lihtne maakivi. Foto: Ülle Kübarsepp/Valgamaalane

Roosidemaana tuntud Gotland üllatas nii nutika müügitöö kui legendide rohkusega. Ühtekokku annavad need turistidele hea võimaluse Rootsi Kuningriigi majanduse elavdamises osaleda.

Kuigi Gotland Saaremaast kõigest 80 km kaugusel asub, kulub Eestist Läänemere suurimale saarele jõudmiseks ometi üle ööpäeva, sest reis kulgeb läbi Stockholmi.

Kui veel paar aastat tagasi sai Saaremaalt Mõntu sadamast praamiga väga mugavalt otse Ventspilsi – ühte Läti turismimagnetina toimivasse linna –, siis praegu taolisi reise ei toimu. Ühendus katkes reisijate vähesuse tõttu.

Järgmise aasta osas on aga Kuressaare linnavalitsusel nii Ventspilsi kui Gotlandi huvilistele häid uudiseid. «Tegime projektitaotluse laevaühenduse korraldamise kohta Saaremaa, Gotlandi ja Ventspilsi vahel. Rahataotlus on rahuldatud ning tõenäoliselt käivitub kõnealuste paikade vahel praamiliiklus juba järgmisel aastal,» rääkis Kuressaare linnavalitsuse arendusnõunik Ingrid Tilts.

Head uudised on varmad levima. Nii teatas ka giidina töötav Otepää gümnaasiumi emakeele õpetaja Marika Paavo bussitäiele Gotlandile suunduvale reisiseltskonnale
augusti alguses eelmainitud rõõmusõnumi, mille sisu tõi nii mõnelegi krae vahele sipelgad ja teadmise, et nii muinasjutumaa Gotland kui ka lille- ja lehmasõprade unelmate linn Ventspils õige pea meile kõigile lausa käeulatuses on.

Müüvad müüdid

Gotlandil giid Paavolt paikkonna kohta huvitavaid müüte ja legende kuuldes ning nähes ka muu maailma arvestatavat huvi nende vastu, tekkis suur lugupidamine rootslaste vastu, kes uskumatult hästi ja kavalalt – ilmselt ka tulusalt – oma kauni maa vaatamisväärsusi müüa osanud.

Näiteks Hoburgeni vanake on Gotlandi lõunatipus sajandeid, kui mitte aastatuhandeid seisnud kaljunukk, mis pälvinud nii suurt tähelepanu, et peaaegu inimtühjale, aga kaunile mereäärsele maa-alale on püstitatud hoone, kus nii toitlustuskoht kui ka loomulikult suveniiripood.

Kumbki asutus ei püsiks püsti turistideta – aga nendest seal, justkui muust maailmast hüljatud maalapil, puudust ei tunta.

Kuldse ninaga vanake

Kui kuulus Rootsi loodusteadlane Carl von Linné elas ja tegutses 18. sajandil, siis ka üks Hoburgeni vanakese legende on ilmselt pärit sellest aegruumist.

Väidetavalt avastas just Linné ühel loodusretkel nimetatud kaljunuki sees oleva suure koopa, milleni olla teda juhatanud aga liblikaparv. Nüüdseks on kujunenud nii, et enne vanaätt-kalju sisemusse kiikamist lüüakse pea kuklasse ja otsitakse kõigepealt üles vanakese päikese käes kiiskav kuldne nina.

Esimese hooga ei tule kohe pähe ühtegi Eestimaist kaitse all olevat loodusnähtust, mis atraktiivsuse huvides kuldseks võõbatud oleks. Paljudele eestimaalastele tunduks taoline ekstravagantsus lausa pühaduse teotamisena, ent rootslased ja nende rohkearvulised külalised reeglina ilmselt nii ei arva.

Küljelt vaadates vanakese ja eestvaates piilupart Donaldina tunduv kaljunukk on osutunud uskumatult tugevaks turismimagnetiks – bussid ja autod ummistavad pidevalt pisikest mereäärset parklat.

Siin pole ju midagi!

Gotlandi müügiimede nimistu jätkus käiakivide muuseumit külastades.

Bussiga käiakivimuuseumile lähenedes jäi mulje, et bussijuht on teega eksinud, sest esmapilgul kauni ja võimsa mereäärse maastiku keskel ei hakanud silma midagi muud peale paari imepisikese ehitise. Võib-olla tõesti sai eelnevalt mõtetes võimsa looduse keskele kujutatud meie Kadrioru pargis asuva kunstimuuseumi sarnast ehitist. Aga väike küsimärgikujuline punane tuluke hakkas ometi seda näilist armetust nähes plinkima.

Imestavatele heietustele vaatamata peatus nii meie kui hiljem ka järgmine turismibuss just selles, esmapilgul jumalast hüljatud paigas.

Lademetes kivid, kivid, kivid – käia- ehk luisukivid ulatumas otse merre. Selle külluse keskele oli üles seatud väike käiamuuseum, mille eksponaate põhiliselt fotodelt imetleda võis.

Ega see muidugi paha plaan pole, kui kogu käiakividega seotud paikkonna ajalugu otsekui peopesal vaadata saab: ei pea rähklema maha pikka maad kuskil vabaõhumuuseumis. Kõike saab korraldada hoopis lihtsamini ja väheste vahenditega. Täpselt nii nagu Gotlandi käiamuuseumis.

Luisuta ei lahku keegi

Bussist maha astudes jäi alguses  mulje, et selles paigas pole küll kellelegi ka kõige parema tahtmise korral võimalik Rootsi kroone pihku suruda. Näiliselt nii mahajäetud ja kindla hoonestuseta tundunud paik osutus aga tõeliseks rahamagnetiks.

Puukuuri meenutava suveniirikioski ette tekkis õige pea pikk ja vonklev järjekord, kus segunenud nii eesti kui rootsi keelt kõnelev seltskond.

Kes oleks võinud arvata, et 21. sajandi muruniidukite ja moodsate kööginugade ajastul vajab nii suur inimhulk järsku käiakive? Aga nüüd sai seegi tõsiasi dokumenteeritud ja tõestatud ning rohketes kingikottides rändasid kivid paljudesse Eestimaa majapidamistesse nendele kulutatud väärtuslikku valuutat ausa tööga tagasi teenima. Sest luisku peetakse ju ikka pigem töö- kui nips­asjaks.

Kummituslaevaga Fåröle

Kui juba Gotlandile minna, peaks tingimata käima ära ka Fårö saarel, millele pääseb kollaste, justkui omapäi liikuvate kummituspraamidega.

Omalaadsele praamile sõitmine on tehtud nii mugavaks, kui üldse ette võib kujutada. Tasuta praamiühendus tähendab, et sadamas ei pea liiklusvahendist kordagi maha astuma, kui just ei lasta ennast järjekordsesse suveniiripoodi meelitada.

Praamile minemist ja sealt mahasõitmist reguleerib mitu väga tarka ning usaldusväärset valgusfoori, mis liiklejatele üsna ühemõttelisi käsklusi jagavad. Aktiivselt võis liikumas näha kaht praami, mis üksteise võidu oma sisemust sõidukitega täitsid ja tühjendasid. Näiliselt otsese inimtegevuse abita: silmapiiril ei liikunud ühtegi inimest, keda praamil töötavaks pidada oleks võinud.

Terasemal vaatlusel selgus, et kogu inimtegevusega seotud juhtimine toimus ilmselt kõrgel sõidukite kohal, kus asus väike kabiin. Nii jäigi esmavaatlusel mulje, et Läänemerel liiguvad isepäiselt mingid kollased kummituslaevad, kus ühtegi inimest näha pole.

Filmimees ja raukarid

Fårö kirikuaeda maetud maailmakuulus Rootsi filmimees Ingmar Bergman ei saa hauaski rahu, sest lugematud turistide hordid on võtnud nõuks tema viimast puhkepaika külastada. Lihtsa põllukiviga tähistatud puhkepaiga pildistamisel on üsna keeruline leida hetke, kui seal kedagi poleks.

Kui eestlaste huvi Bergmani vastu on mõistetav – oma osa mängib kindlasti kunagine abielu eestlannast muusiku Käbi Lareteiga –, siis muu maailma jätkuv huvi tema mälestuse vastu tuleb ikkagi hindamatu filmipärandi arvele panna.

Tegu oli toimeka ja loomingulise inimesega, kellel aeg-ajalt raskusi kuhjunud pingetega. Giidi vahendusel saadi teada, et nimekas rootslane, kes eluajal rajanud suvekodu Fåröle, leidis neile leevendust saare rannikualal paiknevatest omalaadsetest looduseimedest – raukaritest –, mis võtnud kohati lausa inimese või koera kuju.

Vikipeedia andmetel võivad kõnealused moodustised olla tekkinud juba jääajal. Kuna noil kaugetel ja külmadel aegadel polnud ilmselt koerigi veel olemas, siis on tõesti imetlustvääriv, et loodus selle liigi tekkimist nii pikki aastaid ette ennustada oskas.

Kuigi Gotlandi ja Fårö pindala on kokku umbes 3000 ruutkilomeetrit – Valga maakonna suurus näiteks 2047 –, osatakse selles miniatuurses maailmanurgas elada nutikalt ja säästlikult. Loomulikult ei saa eitada tõika, et kuulutakse jõuka Rootsi Kuningriigi koosseisu. Õppimis- ja imetlusväärset leidus sealt sellele vaatamata ikkagi nii kapaga kui kuhjaga.

Gotlandi näitel sai selgeks, et majandust saab edendada ka väga nappide vahenditega ning et legendid peavad olema kas võimalikult usutavad või hullumeelsed.

Jääb vaid loota, et seni küll käeulatuses olevad, kuid ikkagi üsna kättesaamatuna tunduvad saared avavad oma mereväravad lõpuks ka Saaremaa-poolsest küljest ning järgmisel südasuvel rooside õitsemise ajal – Gotlandi peetakse ka roosidemaaks – saavad kaunist saart külastada juba kõik uudishimust pakatavad eestlastest reisisellid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles