Briti Herefordi katedraali maetud mehe jäänused võivad kuuluda kuulsale turniirirüütlile

Inimjäänused Foto: SCANPIX

Briti Herefordi katedraalist leitud keskaegsed inimjäänused võivad kuuluda normannist kuulsale turniirirüütlile, sest seda lubavad oletada luuvigastused.

Arheoloogid leidsid lisaks selle mehe skeletile veel 2500 inimjäänust, kaasa arvatud isiku oma, kes suri leepra tagajärjel ning ära raiutud käega naise skeleti, edastab msn.com.

«Herefordi algne katedraal ehitati 12. sajandil ning see jäi paljudeks sajanditeks jumalakummardamise ja matmise paigaks,» sõnas arheoloogiafirma Headland Archaeology esindaja Andy Boucher.

Paar aastat tagasi andis Briti loteriifirma Heritage Lottery Fund raha Herefordi katedraali maa-ala uurimiseks ja korrastamiseks. Väljakaevamised paljastasid koheselt sadu skelette, millest osa olid maetud väga õhukese pinnasekihi alla.

«Kirikuseaduse järgi tuli matta kõik, kes surid kiriku maadel, matta kiriku maadele. Nii tehti 12. – 19. sajandi lõpuni,» selgitas Boucher.

2009 – 2011 leidsid arheoloogid palju inimjäänuseid, mis välja kaevati ja mida uuriti. Üks jäi teiste seas enam silma, sest tegemist oli üle 170-sentimeetrisele mehele kuulunud jäänusega. Ta oli saanud raske õlatrauma, samuti olid kannatanud ta kümme roiet ja vasak jalg.

«Ta oli leidude seas kõige suurema vigastuste arvuga skelett,» lisas arheoloog.

Luude analüüs näitas, et mees oli surres umbes 45-aastane. Ta maeti kividega ääristatud hauda, millised olid kasutused 12. – 14. sajandini.

Mehe luu-uuringud paljastasid, et ta oli korraga saanud mitmeid vigastusi, mis olid küll paranenud, kuid mitte täielikult.

Mehe surres olid ta neli roiet veel paranemas ning see viitab, et tal oli surmahetkel vigastusi.

Mehe vasaku jala alaosa oli raskelt kannatada saanud ning oletatakse, et otsene löök selle pihta oli luid, kõõluseid ja lihaseid kahjustanud.

Oma elujala kaotas see mees kolm hammast. Hammaste keemiline analüüs näitas, et see isik sündis ja kasvas üles Prantsusmaal Normandias, kuid hiljem elas Briti saartel Herefordis.

Uurijate arvates oli selle mehe puhul tegemist rüütliga, kes osales tihti turniiridel.

«Tegemist ei pruukinud olla mees mehe vastu turniiridega, vaid lavastusliku võitlusega, milles osales palju rüütleid,» teatas Boucher.

Sellistes «lahingutes» ei kasutatud tavarelvi, vaid tömpide otsadega piike ja mõõku.

«Selle mehe vigastused ei olnud pärit teravatest, vaid tömpidest relvadest. Ta hukkus tömbi esemega tekitatud mitme vigastuse tõttu,» kinnitas arheoloog.

Oletatakse, et see mees võis mõnes sellises lavastuses kokkupõrkes hobuse seljast kukkuda ning jalustesse kinni jääda.

Hobuselt kukkumisele viitavad parema õla ja roiete vigastused, kuid nende tekitajateks võis olla ka löök paremale poole mingi raske esemega.

Ajalooandmetest on teada, et keskajal surid 40. eluaastates mehed sageli õnnetusjuhtumite tagajärjel.

Arheoloogidele pakkusid huvi ka leepra tagajärjel surnud mees ja ära raiutud käega naine.

Leeprat põdenu suri 20. eluaastates ning ta oli ka ligi 170-sentimeetrine. Leeprahaiged maeti tavaliselt teistest eraldi, kuna neid peeti jumala poolt hüljatuteks. See isik aga oli maetud katedraali matmispaika, mis tähendab seda, et teda ei peetud «patuseks» ega surmajärgselt ohtlikuks.

Uurijad ei ole kindlad, mis juhtus käest ilma jäänud naisega. Keskajal karistati vargaid käe äraraiumisega. Ka vargaid ei maetud kiriku maadele, kuid see naine oli maetud.

«See naine suri millalgi 1100 – 1600  ning ta surnukeha oli keeratud lina sisse. Ta ei pruukinud olla varas, vaid tal võis juhtuda õnnetus,» lisas Boucher.