Elu24 avaldas eile põneva artikli, kus tuntud Eesti köösner Ilona Abdullajeva kirjutab põhjustest, miks karusnahk 21. sajandil come back'i teeb.
Vihased loomakaitsjad tuntud köösner Ilonale: sul peaks häbi olema rõve eit!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilona pajatas kuidas ta veel paari aasta eest ei julgenud võõrastale inimestele end karusnahadisaineri või köösnerina tutvustada, sest kuigi tegu on ühe vanima ja lugupeetuma elukutsega maailmas ning Eestiski, siis reaktsioonid olid ettearvamatud. Kes ehmatas ära, kes sosistas, et ta väga armastab karusnahku, aga ei julgeks kunagi kanda, kes küsis kaastundlikult, kas moeloojale veel tänaval või kodus pole kallale tuldud.
Ja tõepoolest, lugu ei jõudnud meie veergudel veel tundigi olla, kui Ilona postkasti ja blogisse hakkas ähvarduskirju tulema.
Ilona: Üks neist sõimukirjadest oli eriti agressiivne. Keegi Kelli Järv sõimas mind rõvedaks eideks ja soovitas mul end ära tappa.
Minu kommentaar sellistele postitustele on lihtne: kahju kui noored pole koolis saanud piisavat haridust ja on oma maailmavaate kujundanud emotsionaalsetele tundmuste ümber, mitte aga looduse toimimise faktidele. Midagi pole parata, kuid olen kohanud päris mitmeid muidu asjalikke täisealisi naisi, kes põhjendavad oma karusnahafoobiat asjaoluga, et «nad on kogu aeg arvanud, et jahimehed on halvad, sest nad piinavad ja tapavad ära KÕIK metsloomad ja, et siis polegi meil enam ühtegi rebast...».
No more comments!