Leinas Anneli Tiirik ei suuda oma elukaaslase Paul Bramley surma põhjustanud Germanwingsi piloodi vastu viha pidada, sest vaimselt haige mees ei omanud oma tegude üle kontrolli.
Germanwingsi katastroofis kallima kaotanud eestlanna ei süüdista vaimselt haiget pilooti
12. aprill 2015, 17:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
23-aastane Anneli ütles väljaandele Sunday People, pärast Prantsuse Alpides toimunud lennukatastroofi, mille 150 ohvri seas oli ka tema 28-aastane kallim Paul, muutus tema maailm tumedaks.
Sellegipoolest ei soovi ta, et kaaspiloot Andreas Lubitzit hukka mõistetaks, sest mees kannatas psüühiliste probleemide all, mida ta teiste eest varjas.
«Ma ei suuda vihata või süüdistada kedagi tema haiguse pärast,» sõnas Anneli. «Paul uskus, et inimese saatus on ette määratud ja meie plaanid või tahe neid muuta ei saa. Tema arvates ei olnud mõtet üritada kontrollida vältimatut, vaid tähtis oli elada alati täisväärtuslikult. See oli tema elufilosoofia.»
Anneli seletas: «Selle asemel, et süüdistada haigeid inimesi ja proovida mõista nende motiive terve mõistuse vaatepunktist, peaksime keskenduma sellele, kuidas muuta süsteemi, mis lubab selliseid inimesi võimupositsioonile. Selle asemel, et häbistada ja näpuga näidata, tuleks vaimset haigust juba eos ravida sama tõsidusega nagu füüsilist haigust.»
Anneli tunneb tema elukaaslase tapnud Lubitzi perekonnale kaasa ja soovib, et nemadki leiaksid jõudu andestada.
«Ma ei suuda ette kujutada, kuidas kaaspiloodi lähedased end praegu tunnevad. Mul on neist väga kahju, sest võimatu on aidata kedagi, kes ei taha, et teda aidataks. Ehkki see pole nende süü, vajavad tema perekond, sõbrad ja elukaaslane aega, et endale andestada sama palju kui mehele, kes selle katastroofi põhjustas. Loodetavasti suudavad nad aktsepteerida, et teatud asjade üle pole kellelgi kontrolli,» märkis Anneli.
Paul ja Anneli armusid 2011. aastal Mallorcal pärast juhuslikku kohtumist baaris, kus Anneli töötas.
«Juba kohtumise hetkel tundus, et oleme teineteist tundnud aastaid. Ta astus koos sõpradega ühel õhtul juhuslikult baari, kus ma töötasin. Hakkasime rääkima ja õhtu möödus linnulennul. Me unustasime kõik enda ümber,» meenutas Anneli. «Mind võlus tema siiras armsus. Ehkki meil oli täiesti erinev taust - tema oli inglane ja mina olen pärit väikesest Balti riigist - hämmastas meid, kui sarnased me olime. Kaks nädalat hiljem lendasime Pariisi romantilisele puhkusele ja kuu aja pärast hakkasime mööda maailma reisima. See seiklus kestis peaaegu neli aastat. Meile meeldis uurida linnu ja loodust ning õppida erinevate traditsioonide ja kultuuride kohta. Käisime Prantsusmaal, Norras, Taanis, Tais, Austraalias ja Šveitsis, mille vahepeal külastasime peret ja sõpru Mallorcal, Eestis ja Inglismaal. Mind rabas pidevalt Pauli võime sõbruneda kõigi inimestega hoolimata vanusest, rassist ja iseloomust. Ta oli alati viisakas, avatud meelega, lahke, positiivne, tähelepanelik ja päikeselise energiaga, mis paistis kõigile inimestele väga meeldivat. Kui haige olin, oli Paul väga kaitsev ja kannatlik. Kui jala murdsin, kandis ta mind trepist üles ja alla. Need on kõigest mõned näited, kui hooliv ta oli. Ma olen igavesti tänulik selle eest, et ta õpetas mind hindama väikeseid asju siin elus.»
Paar otsustas pühendada aega hariduse ja karjääri ülesehitamisele, et nad saaksid lõpuks kodu luua ja paigale jääda. 24. märtsil purunesid nende tulevikuplaanid igaveseks.
Nad pidid kokku saama Manchesteri lennujaamas. Paul veetis sõpradega puhkust Hispaanias ja ostis pileti odavlennufirma Germanwings lennule Barcelonast Düsseldorfi, kus ta pidi ümber istuma Suurbritanniasse viivale lennukile. Samal ajal naasis Anneli Eestist. Nad pidid kohtuma Manchesteris, misjärel plaanisid nad külla minna Põhja-Inglismaal elavale perele. Manchesteri lennujaamas möödusid tunnid, kuid Pauli ei tulnud.
«Mul oli halb eelaimdus, sest ta poleks mind iial niimoodi üksinda ootama jätnud. Ootasin seal paar tundi, kuni tema tädi tuli mulle järele. Ta astus autost välja ja tema käes olid taskurätid. Mul kukkus süda saapasäärde ja teadsin, juhtunud oli halvim,» meenutas Anneli.
Tänaseks on teada, et 27-aastast kaaspilooti vaevasid depressioon ja suitsiidsed mõtted, mida ta oli oma tööandja eest varjanud. Lubitz keeras kokpiti ukse lukku, kui 34-aastane kapten Patrick Sondenheimer tualetti läks, ning kukutas lennuki alla.
Annelile jääb alatiseks meelde viimane vestlus Pauliga. «Ta ütles, et igatseb mind ja ootab väga, mil mind jälle näha saab. Talle tähtis oma lähedastele iga päev öelda, mida nad talle tähendavad, sest kunagi ju ei tea, milline päev võib olla su viimane.»
Anneli on leinas ja ta tunnistas, et kaotusega on raske toime tulla. Talle annab jõudu lootus, et sellest tragöödiast õpitakse ja tulevikus suudetakse selliseid asju vältida.
Elu armastuse kaotanud Anneli tunneb kaasa inimestele, kes kannatavad vaimse haiguse all: «Üks asi on olla depressioonis, kinnisideeline, suitsiidne. Kuid teiste inimeste tapmine ilma igasuguse kaastunde või pabinata on psühhopaadi tunnus - see on inimene, kes on haige.»
Pärast õnnetust on Kanada, Uus-Meremaa, Saksamaa ja Austraalia võtnud vastu uued reeglid, mis nõuavad, et lennuki kokpitis oleks igal ajal kaks inimest.
Anneli arvateks tuleks lennuturvalisuse huvides rakendada veel põhjalikumaid teste, kasutades ära suhteliselt uusi neuroteadlaste uuringuid, et psühhopaatiliste suundumustega inimeste ajudes on võimalik tuvastada teatud muutusi.
«PET-skaneerimine suudab sellised mustreid mõõta. Selline test peaks olema kohustuslik kõigile inimestele, kes tahavad töötada vastutusrikastel kohtadel, näiteks reisilennukipilootidena,» ütles Anneli.