/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
Kui raadio algusaastatel võis päris tihti juhtuda, et mõni uudishimulik lammutas aparaadi laiali, sest soovis oma silmaga tunnistada päkapikke, kes tema veendumuse kohaselt lustikummutis laulu- või pillilugu lõid, tekitab Gjangsta „Sipelga polka” sama kihu.
Mitte et ihkaks patsi lüüa tunamullu näppepillide populariseerimiseks punti löönud Villu Talsile (mandoliin), Jalmar Vabarnale (oktavmandoliin), Jaan Jaagole (akustiline kitarr) või Taavet Nillerile (kontrabass).
Hoopiski mitte.
Küll tahaks pilku visata plaadimasinas kepsutavale iiri stepptantsijate pikale rivile, mille Gjangsta „Sipelga polka” kuulamine miskipärast paugupealt silme ette manab.
Plaadil kõlava muusika ning selle tekitatava lummava kujutelma seos on seda seletamatum, et ennast folgigängsteriteks tituleeriv seltskond kinnitab end olevat inspireeritud kõige ehtsamast eesti rahvamuusikast.
Kuid ju on siis vahe kahe Põhjala kiviklibust pinda ja aina sompus taevast trotsiva rahva ja nende pillinäppimisest sündiva muusika vahel nii tilluke, et seda pole niisama hästi kui ollagi.
Ehk on iiri kalkunidki eestlastele selle kauge suguluse pärast Ireland’i rahvaga nii lähedased ja armsad, et sõidame lausa karja kaupa neid linnukesi enne keedupoti palavusse potsatamist sulgedest paljaks kitkuma.
Mis on selle ülla tegevuse juures veel kenam, kui et seda saadab asjakohane ja käsi aina vilkamale tööle kihutav iirlaslikult eestimaine „Sipelga polka”.