Rahva «eufooriast» ärme vist parem räägigi?
Jah, juba üksnes kütuse kaiff salongis tagas rahvale «üliõnneliku» õhkutõusu (naerab). Tegelikult muidugi õhutasime salongi ja olles veendunud enda heas tervislikus seisundis ja ohutuses otsustasime meeskonnaga lennu sooritada.
Aga veel, mõni tõeliselt hea nali, mis juhtunud töö juures?
Meeletult palav päev, võtsime reisijad peale. Ennem jahutasime salongi maha, et reisijatel oleks mõnus. Rahvas peal, rihmad kinni ja mina pean kaptenina tervituskõnet reisijatele. Äkki helistab stjuardess ja väidab, et meil on pardal mitu reisijat, kes keelduvad Stockholmi lendamast, sest nemad ostsid piletid Vilniusesse. Hakkasime siis kontrollima, et mis jama need paar reisijat seal ajavad. Ütleme nii, et hea oli, et need vennad häält tõstma hakkasid. Selgus, et kõik reisijad olid siiralt veendunud, et nemad lendavad Vilniusesse.
Väga hea, ehk siis Vilniuse rahvas oli sattunud Stockholmi lennukisse?
Just, terminali buss oli kogemata vale lennuki juurde sõitnud. Meile polnud keegi veel reisijate nimekirja toonud ja uksed olid veel avatud. Õnneks ka Vilniuse lennuk polnud veel Stockholmi reisijatega startinud ja «lõbusas» tujus reisijad sai kiiresti teise lennukisse ümber kolitud. Reisijate ees oli piinlik küll, aga lepime kokku, et bussijuht on ka inimene.
Mis teema sul ikka selle toiduga on? Tundub, et tegu on rohkem kui lihtsalt asjaarmastajaga.
Toit on tunne, emotsioon, kunst … toidu valmistamine on nagu lennukiga maandumine, et saavutada ideaalne täiuslik pehme touch-down. Seda ei saa garanteerida, seda pole võimalik teooriasse panna, see on tunnetus. Liiga palju on muutuvaid faktoreid ja meist ei sõltu, et perfektsust alati saavutada. See on teatud mõttes mitmete faktoritega mänglemine, mille tulemusena sa saad ideaali lähedale, aga alati on ikka veel midagi, mida oleks võimalik paremini teha.